Ilmus Arenguseire Keskuse aastaraamat 2022

Aastaraamat esitab arenguseire tulemusi 2022. aastal ning lihtsasti loetava kokkuvõtte arenguseire rollist ja korraldusest Eestis.

Värskelt ilmunud aastaraamatust saab lugeda 2022. aastal keskuses valminud raportite põhjal Eesti kõrghariduse arengusuundumustest ning võimalikest lahendustest kõrgharidusvaldkonna rahanappusele. Lisaks käsitleme Arenguseire Keskuse aastaraamatus võimalusi, kuidas suurendada avaliku sektori andmekogudes olevate andmete kasutust ning saad teada ka andmete rollist tulevikuühiskonnas. Aastaraamatus anname ülevaate ka Vene-Ukraina sõja pikaajalisest mõjust Eestile.

Andmepõhiselt sihitud toetuste rakendamisel on mitmeid takistusi

Andmetel põhinevad automaatsed otsused toetuste määramiseks suurendaksid avaliku sektori tõhusust, võimaldaks suunata riigi vahendid üksnes tegelikele abivajajatele ning oleks oluliseks sammuks personaalsema riigi suunas. Paraku on toetuste personaliseerimisel mitmeid takistusi, kirjutatakse värskes Arenguseire Keskuse aastaraamatus.

Eesti riigil on ligikaudu tuhat erinevat andmekogu. Neid omavahel ja vajadusel ettevõtete andmestikega ühendades saaks riik kätte info, mida on vaja toetuste määramisel, ilma et inimene peaks esitama taotlusi või tõendeid. See teeks lihtsamaks ka toetuste parema sihtimise.

Möödunud sügisel energiakriisi ajal oli elektri-, gaasi- ja küttekulude toetusteks riigieelarves ettenähtud umbes 150 miljonit eurot. Toetus ei koormanud inimesi taotlemisprotsessiga ja see arvestati maha otse energiaarvetelt, kuid toetused maksti kõikidele Eesti majapidamistele, sh neile, kes seda otseselt ei vajanud.

“Kui eeldada näiteks, et energiakulud jaotuvad leibkondade vahel võrdselt ning kui üle 1000 euro leibkonnaliikme kohta teenivatele ehk Eesti jõukamatele leibkondadele ei oleks toetust makstud, oleks riik säästnud planeeritud rahast umbes kolmandiku ehk 46 miljonit eurot. Seda oleks saanud kasutada muuks otstarbeks – tervishoius, hariduses või hoolekandes,” tõi Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov näite.

Veebiseminar „Milline on Eesti inimeste keskkonnajälg ja suhtumine rohepöördesse?“

Rohepöördele laia ühiskondliku toetuse kindlustamine on poliitikakujundajate suur väljakutse nii meil kui mujal. Ülesande muudab keerulisemaks see, et rohepööre kui termin on raskesti arusaadav, samuti asjaolu, et keskkonnakahju lülitamine toodete ja teenuste hindadesse suurendab elukallidust.

Veebiseminaril käsitlesime, millest koosneb Eesti inimeste keskkonnajälg ning millised võimalused on inimestel seda vähendada, riigil aga inimesi selles toetada. Küsisime, mil määral vajadust rohepöörde järgi Eesti ühiskonnas mõistetakse ja toetatakse? Kas toetavad hoiakud väljenduvad ka tegudes? Millised on mõjusad viisid, kuidas saada Eesti inimesed rohepöördega kaasa tulema?

Ettekandega „Milline on Eesti inimeste keskkonnajälg ja kuidas seda vähendada?“ esines endine Arenguseire Keskuse ekspert Magnus Piirits. Rakendusliku Antropoloogia Keskuse antropoloog Karina Vabson ja Riigikantselei innovatsioonitiimi liige  Ave Habakuk tegid ettekande teemal „Kas Eesti inimesed toetavad rohepööret? Kuidas toetust suurendada?“. 

Teemat kommenteerisid Riigikogu liige Mario Kadastik (Reformierakond) ja Riigikantselei rohepöörde koordinaator Kristi Klaas.

Arutelu juhtis Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov.

Inimeste rohepöördega kaasa saamine on poliitikutele paras pähkel

Eesti erinevate leibkonnatüüpide keskkonnajäljed on sama mõõtu, ületades Maa taluvuspiiri keskmiselt 3,8 korda, kuid peamine erinevus tekib elukoha kütte ja liikuvusega seotud keskkonnakoormuses, leidis Arenguseire Keskus oma raportis „Eesti inimeste keskkonnajälg sotsiaalsete gruppide ja piirkonna lõikes“.

Leibkondade keskkonnajälje vähendamine sõltub enim riigi energiasüsteemist, kuid ühtteist saavad inimesed ka ise ära teha. Selleks on aga tähtis mõista ühiskonnas valitsevaid tarbimismustreid ja hoiakuid. Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilovi sõnul on rohepöördele laia ühiskondliku toetuse kindlustamine poliitikakujundajate jaoks suur väljakutse nii Eestis kui mujal maailmas. 

“Ülesande muudab keerulisemaks see, et keskkonnasäästlike valikute kasuks otsustamine nõuab ühelt poolt teadlikkust ja teiselt poolt ka valmisolekut suuremaks väljaminekuks. Samuti on toodete ja teenuste reklaamimisel kasutatud roheväiteid keeruline kontrollida. Siiski mõistes süvitsi, kuidas inimesed maailmas ja enda ümber toimuvat tõlgendavad, on võimalik luua vastuolusid ületavaid lahendusi,” sõnas Danilov.

Raport: Väikseim keskkonnajälg on Kirde- ja Põhja-Eesti elanikel

Eesti elaniku keskmine keskkonnajälg ületab Maa taluvuspiiri 3,8 korda, kuid erineb oluliselt sõltuvalt inimese elukohast ja sissetulekust, selgub Arenguseire Keskuse raportist  „Eesti inimeste keskkonnajälg sotsiaalsete gruppide ja piirkonna lõikes“.

Arenguseire Keskuse ekspert Magnus Piirits tõi välja, et peamine erinevus Eesti inimeste keskkonnajälje suuruses tekib elukoha küttelahenduse ja liikuvusega seoses. “Madalama sissetulekuga inimesed kasutavad rohkem ahikütet, mis paiskab õhku rohkem peenosakesi. Jõukuse kasvades väheneb üldiselt kütte keskkonnajälg, kuid suureneb liikuvusega kaasnev keskkonnamõju,” tõi Piirits välja.

Reeglina käib suurema sissetulekuga kaasas ka suurem keskkonnajälg, kuid see ei suurene erinevate tarbimiskategooriate lõikes ühtlaselt.

Raport: Ukraina sõjapõgenikega kaasnev koormus jaotub omavalitsuste vahel ebaühtlaselt

Alates Venemaa kallaletungist Ukrainale on Eestis elukoha registreerinud 32 000 inimest ning sõjapõgenikud moodustavad umbes 2,2% Eesti rahvastikust. Põgenike osakaal rahvastikust ja nende vastuvõtuga seonduv koormus varieerub omavalitsuste lõikes oluliselt, selgub meie lühiraportist “Omavalitsuste koormus Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmisel”.

Elukoha registreerinud sõjapõgenikest suurem osa ehk ligi kaks kolmandikku elab suuremates omavalitsustes – Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kolm või enam protsenti rahvastikust moodustavad põgenikud üheteistkümnes omavalitsuses, samas kui 24 omavalitsuses jääb põgenike osakaal alla 1% rahvastikust.

Arenguseire Keskus arvestas oma analüüsis omavalitsuste suurust ja avalike teenuste pakkumise võimekust, mille põhjal saab anda hinnangu, millised omavalitsused kannavad suuremat koormust põgenike vastuvõtmisel. “Keskmisest kõrgema sõjapõgenike osakaaluga, kuid madalama tulukuse ja teenustasemega omavalitsustel on keerulisem pakkuda uutele elanikele tarvilikke teenuseid ning toetada nende kohanemist ja Eesti ühiskonda lõimumist,” selgitas Arenguseire Keskuse ekspert Märt Masso.

Arenguseire Keskus on ühiskonna ja majanduse tulevikuarenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu juures. Meie missioon on aidata kaasa varase valmisoleku loomisele poliitikakujunduses.

Uudiskirja toimetab Arenguseire Keskuse kommunikatsioonispetsialist Marina Bachmann.