Head lugejad!

Digiäri maksustamise plaane kerkib maailmas esile nagu seeni pärast vihma. Kas ja kuidas on võimalik jõuda rahvusvaheliselt ühtse maksulahenduseni? Kas Euroopa Liit peaks püüdlema oma mõjusfääri laiendamisele maailmas või keskenduma oma siseturu ja majanduse tugevdamisele? Kui tööandja pakub teile valikut, kas varustab teid parkimiskohaga või lisab teie palgale sama summa raha, kumba eelistate? Kas Hiinast kujuneb turuliider tehisintellekti rakendamises, arvestades Hiina investeeringute muljetavaldavat kasvu sellesse valdkonda? Allpool kõigest lähemalt.  

Head lugemist!

Rahvusvahelise digiäri maksustamise arengusuunad

Euroopa Liidu stsenaariumid aastani 2030

Kas parkimiskoha leidmise mure on vältimatu?

Suurvõimude konkurents ja tehisintellekt

Arenguseire Keskuses arutleti Eesti talendipoliitika teemal

Arenguseire Keskus meedias

võtted maksavad makse üksnes neis riikides, kus neil on olemas püsiv tegevuskoht (peakorter või filiaal).

Rahvusvaheline maksukoostöö on IMFi ja OECD hinnangul olnud viimastel aastatel väga hea. OECD ja G20 riikide ühise algatusega BEPS (Base Erosion and Profit Shifting), mis võitleb maksudest hoidumisega, on liitunud üle 125 riigi ja mitmed BEPS meetmed on leidnud tee Euroopa Liidu maksude vältimise vastasesse direktiivi (ATAD – Anti-Tax Avoidance Directive). OECD maksupoliitika keskuse juhi Pascal Saint-Amansi sõnul on läbi saanud aeg, kus rahvusvaheliselt tegutsevad ettevõtted said oma kasumi seaduslikult maksuparadiisidesse kantida.

Nüüd, mil maksudebattide keskmesse on tõusnud digiäri õiglane maksustamine, ei ole riikide vahel enam harmoonilist üksteisemõistmist. Ootamata ära rahvusvahelisi norme, on mitmed riigid kehtestanud või kehtestamas oma regulatsioone, näiteks kehtib Prantsusmaal käesoleva aasta algusest online-reklaamide ja kasutajaandmete müügi maks. Ühendkuningriigis hakkab 2020. aastal vähemalt 500 miljoni eurose aastakäibega ettevõtete digitaalselt teenitud tuludele kehtima kaheprotsendine maks. Sealjuures on tähelepanuväärne, et need sammud on astutud olukorras, kus Euroopa Parlamendi menetluses on üleeuroopalise digimaksu eelnõu, mis soovib maksustada suurte digiplatvormide Euroopas teenitud tulusid.

IMF hoiatab, et erinäolised ühepoolsed sammud suurendavad maksusegadust ja võivad koosmõjus tekitada uusi maksudest hoidumise võimalusi. IMFi analüüs Corporate Taxation in the Global Economy käsitleb eri alternatiive, kuidas digimajandust arvestav maksustamine võiks olla rahvusvaheliselt ühtselt korraldatud.

IMF leiab, et spetsiaalse maksu kehtestamine just digitehnoloogilistele ettevõtetele pole õige tee. Mistahes definitsioon võib osa digiettevõtteid siiski välja jätta ja veel olulisem on see, et paljud nn tavaettevõtted on üha rohkem esindatud ka digiäris, näiteks tarbijaandmeid kogumas ja analüüsimas.

Liikumisel sellise maksukorralduse poole, kus oma õiglase osa maksutuludest saaksid mitte üksnes asukohariigid, vaid ka niinimetatud tururiigid (kus teenuseid tarbitakse), on üheks keskseks mõisteks kujunemas jääkkasum (residual profit). See on tulu, mis ületab 

IMF toob välja, et erinevalt praegusest võiks just jääkkasumilt saadav maks minna tururiikidele, mitte nii nagu nüüd, kus selle saab endale riik, kus asub ettevõtte peakorter.

Kuidas aga jääkkasumit tururiikide vahel jagada? Variante on mitmeid. Kõige loogilisem oleks jagada seda vastavalt sellele, millise osa üks või teine turg ettevõtte käibes moodustab. Kuid siin tekib probleem teenustega, mis on kasutajatele tasuta, samas kui teenusetarbimine loob ettevõtte jaoks väärtust muul moel – võimaldades müüa reklaami või tarbijaandmetest saadud infot. Sel juhul soovitatakse kasutada konkreetsel turul mõnd teenuse tarbimise aktiivsuse näitajat, milleks võib olla näiteks teenusekasutajate arv või kuvatud reklaamide maht. Veel üks võimalus on jääkkasumi jaotamise alusena kasutada konkreetsele turule suunatud kaubamärkide ja brändide väärtust.

Nii IMF kui ka OECD on lootusrikkad. Kuna avalikkuse surve on suur ja ümberjagamisele läheks üksnes (väiksem) osa ettevõtete kasumist, on tõenäoline leida selle teemaga edasi minekuks piisavat riikidevahelist koostööd.

Rahvusvaheline mõttekoda Friends of Europe veab projekti #EUROPEMATTERS, mille eesmärk on algatada arutelu ELi elanike ja ELi institutsioonide vahelise ühiskondliku leppe uuendamise teemal. Uuendatud ühiskondliku leppe elujõulisus sõltub sellest, kui hästi me suudame mõista tulevikutrende ja ennekõike seda, kuidas need trendid võivad ELi mõjutada.

Selleks pakutakse ELile välja neli alternatiivset stsenaariumi aastani 2030, mis peavad silmas kas tugeva või nõrga ning kas siseturule või globaalsele turule suunatud ELi arengut. Stsenaariumis „Turulooja“ on kodused jõud (nt euroskeptitsism, välissuhete regionaliseerumine) küll sama suured kui „Tehingute Euroopa“ stsenaariumis, kuid EL on palju tugevam, et nendega toime tulla. Maailmas leviva protektsionismi ja kaubandussõdade tingimustes ei näe ELi liidrid muud võimalust, kui luua oma majanduslik mõjusfäär. „Turulooja“ võib keskenduda majanduse tugevdamisele, samas kui „Tehingute Euroopa“ peab võitlema kasvava suveräänsusetundega liikmesriikides. Sama loogika kehtib ka „Väärtuste seadja“ ja „Tasakaalustaja“ stsenaariumides. Tugev üleilmse ambitsiooniga EL saab mängida maailmas juhtivat rolli. Nõrk üleilmse ambitsiooniga EL suudaks parimal juhul täita tasakaalustavat rolli arenevas G2 maailmas, kus domineerivad USA ja Hiina ning kus teised osalejad on pigem iseseisvamad. 

Joonis 1. Euroopa Liidu neli alternatiivset stsenaariumi aastani 2030

Allikas: #EuropeMatters. Europe 2030. Towards a renewed European Social Contract, 2018. 

Stsenaariumide loomisel on pööratud erilist tähelepanu Euroopa julgeolekule, heaolule ja jätkusuutlikkusele, kuna need poliitikavaldkonnad on ühiskondliku leppe põhialused.

Heaolu. Äritegevuse seisukohalt peab Euroopa turg kõigi arenevate turgude ja tehnoloogiliste uuenduste valguses jääma konkurentsivõimeliseks, soodustades samal ajal kaubandust. Kodanikud ootavad piisavat tööst saadavat sissetulekut ja seda, et nende panus maksude näol kajastuks kvaliteetsetes avalikes teenustes ja sotsiaalsetes tagatistes. Uutele maksustamisviisidele mõtlemine võib osutuda vajalikuks, et leevendada survet haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemile. Jätkusuutlikkus. Tuleb püüda tagada Euroopa ja kogu maailma jätkusuutlik tulevik ning investeeringud „säästvasse digitaliseerimisse“. Üks idee on mitte maksustada positiivset, näiteks tööjõudu, ning maksustada negatiivset, näiteks saastamist. Tegeleda tuleb ka kaasamisküsimustega soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse perspektiivist. Olemasolevat ja kasvavat ebavõrdsust liikmesriikide vahel saab leevendada eelarve ja tehnoloogiasiirde kaudu. Julgeolek. Kasvavates geopoliitilistes pingetes peab EL suutma pakkuda oma kodanikele turvatunnet. Investeeringud ELi kaitsesse ja püsiv kaitsealane koostöö (PESCO - Permanent Structured Cooperation) võiks turvatunnet suurendada.

Transpordi keskkonnamõju vähendamisel on fookus olnud eelkõige sõidukite säästlikumaks muutmisel. Vaatamata sellele, et keskmiselt 95% ajast on sõidukid pargitud, on parkimise korraldamisega saavutatavatele muutustele märksa vähem tähelepanu pööratud. Esmapilgul võib tunduda, et parkimisel ei olegi olulist mõju, sest autod siis ju ei liigu. Tegelikult kogeb parkimisega seonduvat keskkonna- ja majandusmõju igaüks, kes tiirutab parkimiskohta otsides mööda parkimismaju või näeb seda, kuidas naaberkrundi roheala on ootamatult parklaks muutunud. Seetõttu on otstarbekas mõelda, kuidas parkimispoliitika inimeste käitumist mõjutab ja missugused on erinevad võimalused parkimise korraldamiseks, et ühelt poolt kaitsta keskkonda ja teisalt suurendada ühiskondlikku heaolu.

Hiljuti avaldas OECD põhjaliku ülevaate, kuidas erinevates liikmesmaades on parkimist reguleeritud, ning tõi välja mitmeid häid kogemusi.

Parkimismahtude pakkumise ja hinnastamise poliitika mõjutab oluliselt nii kinnisvaraarendajate otsuseid – näiteks, kui palju maad parkimisele eraldada – kui ka indiviidide omi – näiteks, kui palju sõidukeid omada ja missuguseid transpordivõimalusi igapäevaseks liiklemiseks kasutada.

Parkimispoliitika on poliitikakujundajate jaoks tõhus tööriist, et saavutada säästlikum ja paremini toimiv linnaliiklus, kaitsta avalikku ruumi ja suurendada sotsiaalset heaolu.

mis viitab sellele, et parkimise eest seatud tasu on liiga madal. Parkimistasu peaks tagama kõrge parkimiskohtade täitumuse (80–90%), kuid vältima olukorda, et kõik parkimiskohad on hõivatud.

Paljudes riikides, sh Eestis, on linnaruumi arendamisel ja uute hoonete ehitamisel seatud miinimumnõuded parkimiskohtade arvule. Iseloomulik on see, et eluhoonete puhul on nõutav vähemalt üks parkimiskoht korteri kohta ning ärihoonete parkimiskohtade arv on seotud hoone pindalaga. Paraku sunnivad sellised nõuded arendajaid rohkem parkimiskohti rajama ning ärgitavad inimesi enam autotransporti kasutama. Parkimiskohtade miinimumnõuded suurendavad hoonete ehitusmaksumust ja vähendavad seeläbi elamispindade kättesaadavust. Mitmetes suurlinnades nagu London, Pariis või New York, aga ka Helsingis ja Riias on seetõttu hakatud miinimumnõuete asemel seadma hoopis maksimaalseid lubatud parkimismahte. Näiteks Londonis tehti selline muudatus juba aastal 2004, misjärel parkimiskohtade arv uutes elamurajoonides vähenes ligikaudu poole võrra ning allesjäänud maad kasutati muuhulgas mänguväljakute või parkide rajamiseks. Zürichis seoti elurajoonides lubatud parkimiskohtade arv ühistranspordi ligipääsetavusega – nendes piirkondades, kus ühistransport on heal tasemel, on lubatud parkimiskohtade arv väiksem.

Huvitavaid lahendusi on rakendatud ka tööandjate poolt pakutavate parkimiskohtade (üle)pakkumise vähendamiseks. Kuigi töötajate jaoks on tasuta parkimiskoht töökoha juures tore boonus, maksab tööandja selle boonuse eest üldjuhul rohkem, kui on selle tegelik väärtus töötajate jaoks. Seetõttu on näiteks Californias kasutatud süsteemi, kus töötaja saab tasuta parkimiskoha asemel valida  rahalise boonuse samas mahus

sellistele alternatiividele nagu ühistransport, autojagamine, jalgratas või hoopis jalgsi tööle minek.

Eraldi tähelepanu väärivad ka kesklinnapiirkonna kaubanduskeskused, mis on ühed suuremad parkimiskohtade pakkujad. Üks võimalus kaubanduskeskuste parklate ja parkimismajade efektiivse kasutuse tagamiseks on dünaamiline hinnastamine – parkimistasu sõltuvusse seadmine kellaajast. Parkimispoliitikaga on võimalik aidata kaasa ka autojagamisele, pakkudes soodsamatel tingimustel või tasuta parkimiskohti autojagamisteenuse osutajatele.

Parkimispoliitika peab olema kooskõlas globaalsete trendidega – lähitulevikus on autoga liiklejate seas rohkem vanemaealisi, süveneb linnastumine, oluliselt hakkab parkimiskorraldust mõjutama isesõitvate autode kasutuselevõtt, paindlikud targad töökohad või virtuaal-reaalsustehnoloogiate levik. Mitmed neist arengusuundadest vähendavad nõudlust parkimise järele.

Ameerika Ühendriikide ja Hiina vaheliste kaubanduspingete keskpunktiks on kujunenud tehnoloogiateemad, millest rääkis detailsemalt Prantsuse saatkonna majandusdiplomaat Hector de Rivoire märtsikuisel Arenguseire Keskuse teemaõhtul. USA on mures, et Hiina kasutab tehnoloogilises konkurentsis USAle järelejõudmiseks ebaausaid võtteid. Hiina näeb USA sammudes katseid kärpida Hiina ettevõtete tiibu globaalsel turul.

Hiina teadus- ja arendustegevuse kulud on ajavahemikus 2000 kuni 2016 kasvanud kümme korda, ulatudes 416 miljardi dollarini aastas. Samal ajal on USA teadus- ja arendustegevuse kulud kasvanud kolmandiku võrra, jõudes 2016. aastal 464 miljardi dollarini. Üha suuremad on Hiina investeeringud tehisintellektiplaanidesse, et jõuda aastaks 2020 tehisintellektiettevõtete kogukäibeni 150 miljardit dollarit ja 2030. aastaks kogukäibeni 1,5 triljonit dollarit. Näiteks Hiina digiplatvorm Alibaba on oma teadus- ja arendustegevuses lühikese aja jooksul just tehisintellektile suunatud kulutusi mitmekordistanud ja läinud sellega mööda Facebookist, kuid jäänud maha Amazonist ja Alphabetist (Google’i emafirma).

Arenguseire Keskuse teemaõhtul esinenud California ülikooli professor Martin Kenney rõhutas, et tehisintellekti valdkonnas tehtavas teadustöös on Hiina puhtalt mahu osas USAle järele jõudmas. Juhtiv Hiina tehisintellektiekspert Kai-Fu Lee rõhutab oma eelmisel aastal avaldatud raamatus, et kuigi baasteaduse osas on USA Hiinast ees, on just Hiinas paremad eeldused selle teaduse rakendamiseks.

Arenguseire Keskuse teemaõhtul esinenud Aalto ülikooli professor ja Soome majandusuuringute instituudi ETLA teadur Timo Seppälä tõi välja, et Hiina tehisintellekti puudutav teadus ei ole sama kvaliteediga kui USA oma. Hiina digiplatvormiga Baidu koostööd tegeva Šveitsi ettevõtte Business Investigation SA kaasasutaja ja tegevjuht Marc Lecoultre rääkis Arenguseire Keskuse teemaõhtul, et Hiina peamine eelis tehisintellektilahenduste arendamisel on ligipääs suurtele andmehulkadele. Tema sõnul on nende ettevõte väga uhke enda loodud andmebaasi üle, mis sisaldab 6000 eurooplase terviseandmeid, kuid Hiinas on võimalik kasutada andmebaase, kus on andmed paari miljoni inimese kohta.

Oxfordi ülikooli teadur Jeffrey Ding lõi tehisintellekti potentsiaali indeksi, mille järgi on USA tulem peaaegu kaks korda kõrgem kui Hiina tulem. Ainuke valdkond, kus Hiina juhib USA ees, on ligipääs andmetele.

Hiina USAle järelejõudmise tempo on olnud muljetavaldav, aga tõenäoliselt ei saa Hiinast lähiajal maailma tehnoloogiahegemooni. Võtmeküsimus on, missuguses ulatuses suudavad Hiina ja USA tehnoloogiaarengut puudutavad pinged lahendada ning produktiivset koostööd teha. Kui pinged eskaleeruvad, võib tulemuseks olla maailma blokistumine kahte leeri, millest kirjutab Financial Timesi kolumnist Gideon Rachman.

20. märtsil toimus Arenguseire Keskuses teemaõhtu „Talendid ja talendipoliitika muutuval tööturul“. ASKi uurimissuund „Tööturg 2035“ tõi muuhulgas fookusesse selle, et kõrgelt kvalifitseeritud inimesed on muutumas mobiilsemaks ning nad teevad tihtipeale piiriülest virtuaaltööd. Samas on nad oma füüsilise asukoha valimisel varasemast nõudlikumad – majandustegurite kõrval on üha olulisem sihtriigi kultuur, kliima, inimeste sõbralikkus jne. Mitmed riigid ja piirkonnad on sellest aru saanud ning nende omavahelist konkurentsi talentidele soodsate tingimuste pakkumisel on hakatud kutsuma isegi talendisõjaks. Milline võiks olla Eesti talendipoliitika?

Teemaõhtul tegi ettekande Halliki Põlda (PhD, Tallinna Ülikool), kes uuris oma doktoritöös „Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis“ talendi mõistet ja selle mõiste kasutamist eesti keeleruumis. Üks selle doktoritöö üllatavaid leide on see, et andekust ei seostata Eestis sõnaga „talent“ kuigi palju. Talentidena näeme tihtipeale välismaise päritoluga inimesi, keda Eestisse „tuuakse“, olgu nad siis välismaal õppinud ja töötanud Eesti noored või mõne muu riigi kodanikud. Halliki Põlda meelest peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas kujuneb Eestis andekast inimesest talent (inimene, kes oma andeid arendab ja rakendab) ning millist rolli mängib selles arenguprotsessis isiksus, keskkond ja juhus. Halliki Põlda juhtis tähelepanu ka asjaolule, et tihtipeale tuntakse andekus ära koolis õpetatavates valdkondades, aga muud tüüpi andekus jääb tähelepanu ja toeta.

Egge Kulbok-Lattik (PhD) ja Mihkel Kaevats on talendipoliitikat uurinud lähtuvalt ühiskondlikust innovatsioonimudelist (vt Riigikogu Toimetistes nr 38 (detsember 2018) nende artiklit „Vaimult suureks. Ühiskondliku innovatsiooni alused“) ja nad teevad ettepaneku märgata iga inimese andeid ja võimeid. Sel viisil suhtudes võiks igaühes meist olla peidus talent, kelle teadmisi ja oskusi tuleks võimestada, isegi kui need jäävad väljapoole meie tööalast tegevust. Iga inimese talendikus võib väljenduda ka huvi- ja hobihariduses või kultuuritegevuses. Selle vaatenurga eelis oleks sidusam ja õnnelikum ühiskond.

Рынок труда Эстонии меняется (rus.err.ee, 28.03.2019)

Эксперт рынка труда: все более важным становится понимание ожиданий специалистов (rus.delfi.ee, 28.03.2019)

Tööturu ekspert: talentide ootuste mõistmine muutub järjest olulisemaks (personaliuudised.ee,  25.03.2019) 

Idee tulevikuks – isikustatud maksukonto (aripaev.ee,  06.03.2019) 

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.