Head lugejad!

Novembrikuus räägiti Euroopa mõttekodades maailma geopoliitilisest tulevikust ning valmis mitu analüüsi selle kohta, milliseid mõjusid rahvusvahelisele kaubandusele võivad kaasa tuua president Trumpi plaanid imporditariifide tõstmiseks. Mitmes Ameerika mõttekojas oli tähelepanu all globaalse finantssüsteemi stabiilsus. Digimajanduse reguleerimine ning digimajanduse mõjud töökohtade kadumisele ja uute loomisele on teema, mis ei kao analüütikute fookusest ilmselt niipea.

Head tutvumist!

• Kas geograafia on saatus? 

• Kas finantsstabiilsus on hea tervise juures?

• Kuidas mõjutab president Trumpi kaubanduspoliitika maailmamajandust?

• Euroopa digidebatid
• Kas ja milliseid töökohti loob digimajandus?

Inglisekeelses keeleruumis on käibel väljend "geography is destiny" ehk geograafia on saatus. Europarlamendi uuringuteenistuse (EPRS) värskes globaaltrendide analüüsis aastani 2035 ongi põhirõhk geopoliitikal ja sellel, milliseks kujunevad tulevikus rahvusvahelised jõuvahekorrad. Need sõltuvad arusaadavalt väga paljudest teguritest, sealhulgas tehnoloogilistest, majanduslikest, demograafilistest ja ökoloogilistest. Näiteks arutletakse, kas kasvav küberkuritegevus ja tõhusama küberkaitse otsingud võivad viia n-ö balkaniseeritud internetini, kui Hiina eeskujul püütakse minimeerida küberohtudest tingitud haavatavust. Käsitlust leiavad teemad, mis praegu veel riikide jõuvahekordi ei mõjuta, kuid võivad seda teha tulevikus, näiteks millised riigid suudavad enim võita kosmosetööstuse arengutest või Arktika jää sulamise tagajärjel tekkivatest ärivõimalustest.

Infoühiskond toob autorite arvates kaasa nihkeid valijagruppides, kelle huvidega poliitikud peavad enim arvestama. Tähtsust ja kaalu koguvate valijagruppidena tuuakse välja uue keskklassi oskustöötajad (new middle-class professionals), tehnoloogiliste arengute tõttu töö kaotanud inimesed (esmajärjekorras näiteks veoautojuhid ja taksojuhid, kui tänavail saavutavad ülekaalu isejuhtivad sõidukid) ning digitaalsete platvormide kaudu oma teenuseid pakkuvaid inimesed (gig economy workers).

22.  ja 23. novembril Brüsselis toimunud konverentsil „Global Trends to 2030: The Making of a New Geopolitical Order?“, mille korraldas Euroopa Komisjoni, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühine tulevikuseire võrgustik ESPAS, oldi eri meelt, kas geopoliitika roll maailmas tugevneb või nõrgeneb. Dmitri Trenin Moskva Carnegie Keskusest leidis, et aeg, kui maailmas valitses Pax Americana, oli küll Ameerika dikteeritud, kuid tegemist oli siiski erakordse ajaga, kui suurvõimud olid vähem või rohkem koostööaltid. See on tema arvates nüüdseks ajalugu. Rivaliteet on tagasi, seega näeme ka geopoliitikat rohkem kui varem.

Samas on riikide võimalused suveräänset poliitikat ajada varasemast palju piiratumad, sest äri ja tehnoloogia on globaalsed. Parag Khanna Singapuri Lee Kuan Yew ülikoolist tõi välja, et immigratsioonivastased sammud on ehk jäänud rahvusriikide valitsuste üheks viimaseks kantsiks suveräänse poliitika ajamisel, kuid paradoksaalselt kasutavad neid samme pigem riigid, kus on probleeme rahvaarvu senisel tasemel püsimisega ning kus valitseb kvalifitseeritud spetsialistide defitsiit.

NATO strateegilise analüüsi valdkonna juht Stefanie Babst leidis, et tehnoloogilise innovatsiooniga peaks kaasnema ka poliitiline vastutus. Kui suur osa majandusest ja eelkõige kogu kommunikatsioon koondub väheste ettevõtete kätte, siis kuidas saavutada, et nad aitaksid kaasa demokraatia säilimisele või isikuvabaduste edendamisele? Naljaga pooleks tuleks tema arvates küsida, kas Google ja Facebook peaksid olema ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed.

International Monetary Fund (IMF) leiab oma raportis „Global Financial Stability Report. October 2017“, et globaalne finantsstabiilsus on jätkuvalt paranemas: globaalne majandus elavneb, turgude usaldusväärsus kasvab, suured pangad on taas vastupidavamad. Kuid rahulolu taga peituvad riskid, sest tänu paranenud majandusväljavaadetele ja suurema tootluse otsingutele on kasvanud varade väärtus, mis omakorda on viinud alla riskipreemiad.  Tervelt kolmandik globaalsetest pankadest (vara väärtus 17 triljonit USA dollarit) on hädas kasumi teenimisega. 

IMFi uurijad pakuvad välja uue makroökonoomilise mõõdiku finantsstabiilsuse hindamiseks, mis näitab, kuidas muutused finantstingimustes mõjutavad tulevikus SKP kasvu. Näiteks on kasvav varade väärtuse volatiilsus ja kahanev globaalne riskivalmidus tõsised märgid SKP kasvu vähenemise kohta edaspidi. Uurijad teevad ettepaneku, et selline mõõdik võiks olla poliitikakujundajatele uus tööriist hindamaks maailma finantssüsteemi tervist.

Bruegeli uurijad on arutlenud Euroopa finantsstabiilsuse üle ja teinud ettepaneku asutada European Monetary Fund (EMF). EMFi loomise idee tuleneb autorite seisukohast, et olemasolevad süsteemid (ESM ja banking union) ei suuda adekvaatselt reageerida riikide võla- ja panganduskriisidele. ESM suudab küll aidata riike ajutiste likviidsusprobleemide korral, kuid sel puudub võimekus ja instrument tegelemaks riikide maksejõuetusega (sh võlgade restruktureerimisega, et muuta riik taas jätkusuutlikuks), samuti puudub ESMil instrument, mis võimaldaks süsteemselt kriise ennetada (nt seada piiranguid pankadele riikide võlakirjade soetamise korral). Lisaks sellele jätab soovida ka ESMi otsustusmudel: riikide otsus finantsabi anda peab sündima ühehäälselt, mis takistab kriisile kiiret reageerimist, kui see vajalikuks peaks osutuma.

McKinsey uurijad toovad oma hiljutises raportis „Remaking the bank for an ecosystem world“ välja, et globaalne pangandus on taastunud finantskriisist, kuid pankade kasumid on vaevumärgatavad. Viimased aastad on pankade omakapitali tootlus olnud vahemikus 8–10%, mida üldjuhul peetakse ka sektori omakapitali maksumuseks. McKinsey uurijad lisavad veel, et kui kliendid otsustavad edaspidi teha tehinguid pankade asemel tehnoloogiaettevõtete juures, tehes seda samas ulatuses, nagu on toimunud uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, ja pangad neid riske kuidagi ei maanda, siis võib eeldada, et pankade omakapitali tootlus langeb 2025. aastaks jätkusuutmatule 5% tasemele.

Mitmed mõttekojad on mures USA administratsioonis valitsevate protektsionistlike meeleolude pärast. OECD tõi juba suvistes hinnangutes välja, et USA võimalik otsus tõsta suurtest majandustest, nagu Hiina ja Euroopa Liit, imporditavate kaupade tariife, tooks kaasa ekspordi märkimisväärse vähenemise ning alandaks kaubanduspartnerite majanduskasvu. Leuveni Ülikooli majandusprofessor Hylke Vandenbussche on hinnanud, et USA imporditariifide 15%-line tõus kõigis sektorites toob Euroopas kaasa 240 000 töökoha kao ning alandab majanduskasvu 0,4%.

Siiski seni nii laiaulatuslikke piiranguid kui kardeti, pole veel rakendatud, samas tariifide tõus Mehhiko ja Hiina kaupadele on toimunud ning nende esmast tegelikku mõju on juba võimalik hinnata. Seda tegid ETLA teadlased äsjases analüüsis, kus hindasid, kas USA juba astutud sammud on kaasa toonud negatiivseid tagajärgi Soomele ja ka Euroopa Liidule laiemalt. Hinnates Soome ja USA vahelise otseekspordi ja kaudsete kanalite kaudu müüdud kaupade lisandväärtust, jõudsid nad tulemusele, et kaubavahetus USA-ga on jätkuvalt Soome ja enamiku Euroopa Liidu riikide lisandväärtuse oluline allikas. Paljudes Euroopa Liidu riikides tuleneb kaubavahetusest USAga üle 10% ekspordi lisandväärtusest. Soome puhul tekib suurem osa lisandväärtusest just USA turul lõpptarbimisse minevate kaupade ja teenuste ekspordist, samas on oluline roll ka vahetarbekaupadel, mis liiguvad läbi Saksamaa ja Aasia. ETLA leiab, et Soome ja teiste Euroopa Liidu riikide läbi Hiina ja Mehhiko toimuva ekspordi lisandväärtus vähenes oluliselt, kui USA tõstis Mehhikost ja Hiinast pärit impordi tariife, üllatuslikult oli Mehhiko roll siin isegi suurem. Enim on sellest mõjutatud Iirimaa ja Saksamaa. ETLA leiab, et mõju oleks veelgi negatiivsem, kui USA tõstaks ka Euroopa Liidu riikidest pärit otsese impordi tariifimäärasid. Nende hinnangul vähendaks 5%line tariifide tõus Euroopa Liidu majanduskasvu 0,21% ning 15%line tõus vastavalt 0,53%.

President Trumpi protektsionistlike sammude ja plaanide taga on hirm Hiina majanduse esiletõusu ees, mille arvele pannakse töökohtade kadumist, sissetulekute langust ning kasvanud ebavõrdsust. Kuid mõttekojad rõhutavad, et sarnane mõju töökohtade kadumisele ja ebavõrdsuse kasvule on ka tehnoloogial ja automatiseerimisel, ehk rahvusvaheline kaubandus pole ainuke ega peamine süüdlane, mis õõnestab  USA majanduse tulemuslikkust. Ulatuslik protektsionism ei saa seetõttu olla elujõuline lahendus, toovad välja Chatham House’i analüütikud vastavaldatud analüüsis. Nende arvates oleks mõistlikum olemasolevaid kaubanduslepinguid paremini jõustada ning NAFTA’t (The North American Free Trade Agreement) ajakohastada. USAle oleks kasulik hoopis alandada kaubandusbarjääre majanduslikult ja strateegiliselt tähtsate riikidega sellistes valdkondades, kus USAl on konkurentsieelis, näiteks teenustesektor, kirjutab Chatham House. Ohuna tuuakse samas analüüsis välja, et vastumeelsus valitseva liberaalse kaubanduskorralduse vastu ei ole omane vaid Ameerika Ühendriikidele, kasvav skeptitsism vabakaubanduslepingute suhtes avaldub ka suuremates Euroopa riikides, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa.

Arenguseire Keskus on koos Prantsusmaa diginõukogu, Rootsi kaubandusameti, Saksamaa internetimajanduse fondi ja iRights.Lab’iga otsimas lahendusi Euroopa digiteerimisele kaasaaitamiseks ning koostöö parandamiseks Euroopa institutsioonide ja riikide vahel. Ühiselt on otsustatud töötada välja arutelupaber süsteemselt oluliste digiplatvormide kohta ja analüüsida eri regulatsioonimudelite plusse ja miinuseid.

Koostöö Saksa ja Prantsuse mõttekodadega on oluline, kuna tegemist on poliitiliselt ja ka majanduslikult juhtivate riikidega, millel on fundamentaalne roll digiteerimise edendamisel Euroopa tasandil. Euroopa mõttekoja ECIPE juht Fredrik Erixon ja vanemökonomist Philipp Lamprecht toovad oktoobris avaldatud artiklis välja, et Prantsusmaa ja Saksamaa otsivad tasakaalu digiteerimisest tulenevate võimaluste ärakasutamise ja selle hirmu vahel, et konkurentsi tihenemine võib majanduse ja ühiskonna kontrolli alt välja viia.

Seda hoiakut iseloomustab hästi ka Saksa majandusministeeriumi selle aasta kevadel avaldatud valge paber digiplatvormide kohta, kus rõhuasetus on sammsammulisel arengul, ausal konkurentsil, demokraatlikel protseduuridel ja Euroopa suveräänsusel.

ECIPE hinnangul lasevad digieesliini riigid – Eesti, Põhjamaad, Beneluxi riigid ja Iirimaa –Saksamaal ja Prantsusmaal liiga palju Euroopa digiagendat dikteerida ega keskendu ise piisavalt suunanäitamisele, varjudes Euroopa institutsioonide taha. Digiteerimise edendamise teeb ECIPE arvates raskemaks veel kolmas grupp riike – Tšehhi, Ungari, Poola, Hispaania, Slovakkia ja Portugal –, kes on digiküsimustes kaitsepositsioonil.

Teise Euroopa mõttekoja CEPSi digifoorumi juht William Echikson kirjutab novembris avaldatud analüüsis, et Euroopa riigid keskenduvad liigselt digiteerimisest tulenevatele ohtudele ega räägi piisavalt sellega kaasnevatest võimalustest. Selle asemel, et kaitsta praeguseid tegutsemisviise ja ärimudeleid, peaks Euroopa poliitikakujundajate eesmärk olema n-ö loova hävingu suurendamine. Echiksoni hinnangul tekivad digiteerimise tõttu kaduvate töökohtade asemele uued, mis on paremini tasustatud ja meeldivamad kui varasemad.

Saksamaa internetimajanduse fondi uuringus on välja toodud, et Euroopa ettevõtted ei ole seni suutnud digitaalsete võimaluste potentsiaali piisavalt ära kasutada ning vaid üksikud Euroopa digiettevõtted on globaalses konkurentsis hästi toime tulnud. Euroopa mahajäämus on suur proovikivi, kuna digitaalsetel lahendustel põhinevad ärimudelid ja tegutsemisviisid on muutmas majandust ja ühiskonda. Suured digiplatvormid on muutunud meie elu lahutamatuks osaks ning neil on üha suurem majanduslik ja poliitiline võim. Küsimus ei ole selles, kuidas seda protsessi aeglustada, vaid selles, kuidas Euroopa ettevõtted ja kodanikud saaksid sellest võimalikult palju kasu ning kuidas Euroopa regulatiivne keskkond saaks digiteerimist toetada.

iRights.Lab on juhtinud digiteerimisega kaasnevatele eetilistele küsimustele ja nende lahendustele tähelepanu näiteks tänavu oktoobris välja antud raamatus.

Üks variant, kuidas eetilisi dilemmasid lahendada ning kodanikke, ettevõtteid ja teisi osapooli kaasata, on liikuda kaasregulatsiooni suunas, selle asemel, et mõelda ainult ülalt alla või iseregulatsiooni võtmes. Kaasregulatsioon tähendab, et digitaalsed platvormid aitavad teatud riiklikke või kohaliku tasandi poliitikaid ellu viia, näiteks kogub Airbnb Lissabonis turismimaksu. Kaasregulatsiooni eelisteks on, et innovatsiooni ei pärsita ning poliitikate jõustamine on vähem kulukas, kirjutab Oxfordi ülikooli õppejõud ja London School of Economicsi teadur Michèle Finck European Law Review’s.

Mitmed rahvusvahelised mõttekojad murravad pead digitaliseerimise ja globaliseerumise mõju üle riikide tööturgudele. Brüsseli mõttekoda CEPS kirjutab oma analüüsis, et kui 20. sajandi alguse industrialiseerimislaine tõstis tööliste elatustaset ning viis samal ajal hinnad alla, nii et tootmistöölised said endale lubada enda toodetud esemeid, siis digiajastu suured tööandjad Amazon, Google, Apple ja teised pakuvad küll töövõimalusi, kuid vaid väike osa loodud töökohtadest on kõrge sissetulekuga. Kuid leidub ka positiivsemaid külgi. Näiteks koonduvad loodavate andmekeskuste juurde kõrget IKT-kvalifikatsiooni eeldavad töökohad ning nii on mitmest seni deindustrialiseerumise käigus töökohtade kadumise tõttu kannatanud piirkonnast kujunenud innovaatiline teadmuskeskus. Uberiseerumine on seevastu alandanud tööturule sisenemise barjääri ning andnud paindliku töövõimaluse tööturul seni marginaliseeritud gruppidele. Digitaliseerimise negatiivset mõju vähendavad ka alustavad tehnoloogiaettevõtted, mis loovad kõrget kvalifikatsiooni eeldavaid töökohti. CEPSi analüüsis leitakse, et Euroopa ei tohiks keskenduda niivõrd heaoluühiskonna kadumise hirmule, kuivõrd võimalusele luua oma elanikele globaalsel tööturul uutele töökohtadele ülemineku võimalusi.

OCP värskelt ilmunud raamat proovib samuti leida lahendust, kuidas globaliseerumise ja deindustrialiseerimise tõttu vähenenud töökohtade arvu majanduse struktuurimuutuse abil taas kord kasvatada. Autorid leiavad, et arengus maha jäänud riikides tuleb luua rohkem töökohti kõrgema tootlikkusega valdkondades, et töötud saaksid nendele töökohtadele liikuda. Samas võib vastuolulisena kõlada teine väide, et üleminek kasvava tootlikkusega tegevusaladele (nt finantssektor või suure lisandväärtusega teenused) ei pruugi olla hea mõte, sest nende valdkondade tootlikkuse kasv tulevikus vähendab järsult töötajate arvu. Parim strateegia pikaajaliste, suurt lisandväärtust loovate töökohtade tekkeks OCP hinnangul on nende loomine kõrge, kuid stabiilse tootlikkusega valdkondades (nt tootmine). Selle taustal võib Eesti rõõmustada ECEPRi hiljutise uudise üle, mille kohaselt on Eesti Euroopa Liidus kümnendal kohal teadmusmahukate töökohtade osakaalu poolest.

Töökohtade kadumine ja muutumine suurendab ebavõrdsust, millel on ka nähtav sooline ning ealine mõõde. Kapitalismist „talentismi“ liikumise ajal muutuvad eri inimgruppide võrdsed võimalused riigile konkurentsieelise loomisel ülioluliseks, kirjutab Maailma Majandusfoorum (WEF) palgalõhe aruandes. Kuigi alates palgalõhe mõõtmise algusaastast 2006 on lõhe vähendamisel toimunud märgatav progress, on järgmine oluline samm suunata mehi osalema sotsiaal- ja haridusvaldkonnas ning naisi IKT, tootmise, ehituse ja inseneriteaduste alal. McKinsey uurijad on raportis „Women in the Workplace 2017“ kriitilisem, öeldes, et progress on olnud aeglane ning selle põhjuseks on probleemi vähene teadvustamine. Miks on need leiud aga olulised? OECD raport „Preventing Ageing Unequally“ leiab, et inimese elukaare jooksul tekkinud ebavõrdsusel on varem arvatust suurem roll vanaduses. See tähendab, et süvenev ebavõrdsus on pika vinnaga probleem, mis avaldab mõju veel aastakümnete jooksul.

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.