Head lugejad!

Viimastel kümnenditel on Eesti liikunud Suur-Tallinna stsenaariumi suunas. Kuid edaspidi annavad mitmed tehnoloogilised ja ühiskondlikud arengud ning kasvav keskkonna-meelsus piirkondlikule ettevõtlusele uue võimaluse. Ka maailma parimad pensioni-süsteemid valmistuvad tulevikuks: soodustatakse vanemaealiste aktiivsust tööturul, minnakse kindlaksmääratud väljamaksetega süsteemilt üle kindlaksmääratud sisse-maksetega süsteemile ning kohandatakse pensionisüsteemi paremasse vastavusse uute töövormidega tööturul. Arenguseire Keskuse teemaõhtul tutvustati magistritööd, mille kohaselt peaks rahapesu tõkestamiseks vajalik andmeanalüüs liikuma tsentraalsesse riiklikku analüüsikeskusesse ‒ tsentraalselt kogutavatele andmemahtudele masinõppe rakendamise abil on võimalik kahtlaseid ja ebaharilikke tehinguid kiiremini ja täpsemini eraldada. 

Head lugemist!

Regionaalse majanduse stsenaariumid 2035

Mida on Eestil õppida maailma parimatest pensionisüsteemidest? 

Radikaalsete muutuste mõju äärealad

Toidu tarbimise ja tootmise stsenaariumid

Suurandmed rahapesu tõkestamiseks

Arenguseire Keskus meedias

Hea elu Eesti eri piirkondades ei ole mõeldav ilma tugeva kohaliku majanduseta. Või on? Arenguseire Keskuse ühe uurimissuuna eesmärk oli selgitada, kuidas võiks majandustegevus ja selle paiknemine Eestis eri tegurite koosmõjul 2035. aastal välja näha. Esitatakse neli alternatiivset arengurada ehk stsenaariumi. Stsenaariumid on loodud kahe võtmeteguri põhjal, milleks on keskkonnasäästu tähtsus ja tehnoloogilise arengu tüüp. 

Seniste arengute jätkumist kirjeldab stsenaarium „Suur-Tallinn“, mis on suurtesse keskustesse koonduv (majandus)areng olukorras, kus ei toimu olulist väärtusnihet elulaadis ja keskkonnasäästu käsitluses. Jätkub inimeste ja ressursside koondumine Tallinna linnaregiooni, vähemal määral ka Tartu ja Pärnu ümbrusse. Maapiirkondades ja väikeasulates läheb elu järjest keerulisemaks.

Kui tehnoloogilised uuendused tööstuse automatiseerimisel, hajusenergeetikas ja liikumisvõimalustes muudavad asukoha ja tegevusmahu vähem oluliseks, võime jõuda kasvukeskuste Eesti stsenaariumisse. Tegemist on spetsialiseerunud piirkondlikel keskustel põhineva arengumudeliga, kus Harjumaa ja Tartumaa kõrvale tekib 4‒6 atraktiivsete elu- ja töökohtadega regiooni.

Kolmas stsenaarium on „Ökokapitalistlik Eesti“, mis on looduskeskkonna taluvusvõimet arvestav, kuid kontsentreeritud tootmisega ekspordikeskne arengumudel. Selline stsenaarium võib realiseeruda, kui keskkonnasääst tähtsustub oluliselt, kuid seda olukorras, kus uued tootmistehnoloogiad ja säästlikud lahendused on kulukad ning rakendatavad vaid suure tegevusmahu korral.

Neljas alternatiiv on „Ökokogukondade Eesti“, mis on keskkonnasäästlikuma ja sotsiaalsema elulaadiga senisest märksa lokaalsem ja hajutatum elamisviis. Selline stsenaarium võib rakenduda, kui keskkonnaseisundi halvenemisega kaasas käivate tagajärgede teadvustamine kutsub esile elulaadipöörde säästlikkuse suunas ning senisest märksa hajusamat elamist toetab ka tehnoloogiline areng.

Joonis 1. Stsenaariumide raamistik

Allikas: Arenguseire Keskus, 2019

Vaatamata sellele, et nii Eesti riiklikes kui ka maakondlikes arengukavades on eesmärgiks seatud piirkondlikult ühtlasem majandusareng ja elujõulised regioonid, ei ole see seni suutnud väärata majandustegevuse järjest suuremat koondumist Tallinna ümbrusesse. Kuigi pealinnaregiooni ennakkasv teiste piirkondadega võrreldes on tavapärane nähtus, on piirkondade arengu erisused Eestis ühed suuremad Euroopas. Paljud maapiirkonnad pole suutnud leida endale kohta „uues majanduses“ – töökohti on üha vähem, valik ahtam ja oskused ei vasta nõuetele.

Alati võib öelda, et suurte piirkondlike erisuste põhjuseks on olnud „ebapiisavad jõupingutused“. Pole kasutatud kõiki võimalusi regionaalsete eesmärkide toomiseks teistesse poliitikavaldkondadesse, olgu selleks ettevõtlus-, haridus-, energia- või ka halduspoliitika ehk kohalike omavalitsuste roll ja stiimulid ettevõtluse arendamiseks. Regionaalpoliitilised väljakutsed eeldavad järjest enam erinevate poliitikavaldkondade kooskõlalist panust.

Aga teine, olulisem põhjus, mis töös esile tuuakse, on see, et pole olnud head pärituult. Pole olnud arengusuundumusi, mis juba oma olemuselt soosiksid majandustegevuse hajutatust ja väiketootmist. Nüüd on sellised arengutrendid jõudu kogumas, olgu selleks näiteks tööstuse automatiseerimine, 3D-printimine, hajusenergeetika või isejuhtivad sõidu-kid. Kaasa aitab ka keskkonnameelsuse kasv, mis soosib väikest ökoloogilist jalajälge 

toritesse üheksast viieni režiimis toimetama. Kirjeldatud pärituulte teadlik kasutamine poliitikakujunduses võiks olla uus etapp regionaalpoliitikas.

Töös esitatud kahe „rohelise“ stsenaariumi üks sõnum on see, et Eesti loodusvarad võivad minna veelgi rohkem hinda ning peame jälgima, et me neid liiga odavalt ei müüks. See puudutab nii väärindamise madalat taset üldiselt kui ka tõenäolist väliskapitali kasvavat huvi Eesti maapõue ja metsa vastu. Keskkonnasäästu esiplaanile kerkimine tähendab ka seda, et peame oma piirkondlikud majandusstruktuurid ja spetsialiseerumisplaanid sellest vaatevinklist üle vaatama, et muutunud olud ei tabaks meid ootamatult.

Tuleviku vanemaealiste rahalise heaolu uurimissuuna raames analüüsis Arenguseire Keskus valitud näiteriikide pensionisüsteeme. Keskuse kodulehel on lühikesed ülevaated riikide kohta, kelle pensionisüsteeme peetakse maailma parimateks, nagu Holland, Taani, Soome ja Austraalia. Samal ajal uurisime ka huvitavaid näiteid Singapurist ja Iirimaalt ning suuri muutusi läbi teinud Suurbritanniast ja Poolast. Riikide pensionisüsteemid on erine-vad, ei ole olemas ühte mudelit, mis sobiks kõikidele. Kuid mille poolest ikkagi erineb Eesti pensionisüsteem nendest, mida peetakse maailma parimateks?

Melbourne Mercer Global Pension Indexi järgi on pensionisüsteemi poolest esimesel kohal Holland, teisel Taani ja kolmandal Soome. Näiteks on Holland seadnud asendus-määra (sissetulek pensionist võrreldes varasema töötasuga) 70%-le, kuid tegelikult on pension keskmise töötasuga võrreldes 100%. See tähendab, et keskmise palgaga töötaja netosissetulek töötamise lõpetamisega seoses ei lange. Hollandi edu on taganud mitme-kesised rahastusallikad kolmesambalises süsteemis. Kõrgest asendusmäärast 30% tagab võrdse määraga riiklik pension, mis ei sõltu palgast ning 70% on palgast sõltuv eelfinantseeritav kutsealane pension, mille sissemaksetest kaks kolmandikku tasub tööandja ja ühe kolmandiku töötaja. Usaldus süsteemi vastu on suur ning seda toetab tugev järelevalvesüsteem. Hollandi tuleviku-ülesanded on kohaneda uute töövormidega tööturul, julgustada vanemaealisi tööturul aktiivsemad olema ning minna üle kindlaksmääratud väljamaksetega süsteemilt kindlaksmääratud sissemaksetega süsteemile. (Hollandi väljakutseid tutvustas juunikuisel seminaril Wim Koeleman.)

Hollandiga sarnane pensionisüsteem on Taanis, kus esimene sammas on finantseeritud jooksvatest maksutuludest ja teine sammas (ATP) on tööandjapõhine – 90% tööjõust on kaetud tööandjate ja ametiühingute vahel sõlmitud kollektiivlepingutega. Täistööajaga ja keskmise palgaga töötaja töötasust läheb ATP makseteks igakuiselt ligikaudu 12%. Keskmine netoasendusmäär Taanis on umbes 80% pensionieelsest palgast. Märkimisväärne on kahe riigi pensioniks kogutud varade maht – tänaseks päevaks on Hollandi pensionivarad kokku 183% SKP-st ning Taani omad 205% SKP-st. Veel 1980. aastatel moodustasid Taani pensionivarad ca 50% SKP-st.

Hollandi ja Taaniga võrreldes on Eestis kohustusliku kogumise maksemäär pigem madal. See väljendub ka kogutud varade mahus – Eestis on pensionifondide varad kokku 17,5% SKP-st. 

Pensionifondide varade mahtu võib tinglikult hinnata ka riigi jooksvate pensionikulude põhjal. Kui Taanis vastab pensionifondide investeeritud varade väärtus ca 16 aasta ja Hollandis ca 14 aasta pensionikuludele, siis Eestis vastab see veidi enam kui kahe aasta pensionikuludele.

Merceri indeksis kolmanda koha saanud Soomes on aga lähenemine Taanist ja Hollandist erinev ning kogumispensioni roll on väiksem. Soome eripäraks on tööpensionisüsteemi (meie mõistes II samba) osaline eelfinantseerimine – sissemaksetest üks kolmandik investeeritakse, ülejäänud kaks kolmandikku kasutatakse pensionide jooksvateks väljamakseteks. Teiste riikidega võrreldes on Soome teine sammas pigem osa kohustus-liku sotsiaalkindlustuse (ehk Eesti mõistes I samba) süsteemist, millel on sarnaseid jooni palgaga seotud riiklike pensionisüsteemidega. Samas haldavad Soome tööpensionisüsteemi eraõiguslikud kindlustusseltsid.

Uuritud näiteriikidest on kõige suuremaid muutusi läbi teinud Poola, kus viimase kümnendi jooksul on kohustuslik kogumispension varade riigistamise kaudu sisuliselt ära kaotatud ning nüüd otsitakse võimalusi süsteem taasluua, kasutades selleks nn nügimist. See ei ole aga lihtne, sest usaldus pensionisüsteemi vastu on pärast kiireid muutusi järsult vähe-nenud ja inimesed ei julge sellega soovitud määral taasliituda (vt Bloomberg).

Sageli räägitakse tehnoloogia arengu mõjust tootmisele või tarbimisele, kuid vähem on kõneldud sellest, et piirid tootja ja tarbija, kunstniku ja kunstinautleja ning kultuurilooja ja kultuuritarbija vahel hägustuvad. Globaalsed digitaalsed platvormid ja sotsiaalmeedia avavad kogu maailmas uusi võimalusi luua ja tarbida. Platvormid on kättesaadavad kõigile ning tootmis- ja turustuskulud on oluliselt väiksemad, võimaldades senistel (kultuuri)tarbijatel saada aktiivseteks (kultuuri)tootjateks. See tähendab muuhulgas tavapäraste majandusteaduslike arusaamade pea peale pööramist.

Teine näide on tehnoloogia, mis loob aina enam võrgustunud maailma, nõrgestades samas väikeste kultuuride vastupidavust. Maailmas kõneletavast 7000 keelest on 40% hävimisohus ja see protsess on kiirenenud. Selle tõttu kaob inimeste kultuuriline kuuluvustunne ja identiteet, mis omakorda nõrgestab kogukondi ning seeläbi riike ja ühiskondi.

Kolmas mõtlemapanev näide on inimeste võimeid laiendavate tehnoloogiate (augmentation tehnology) mõju. Positiivse poole pealt leevendavad need küll puuetega kaasnevaid vaegusi, kuid samas tekitab nende laialdane kasutamine lõhe nn orgaanilise inimese ja laiendatud võimetega inimeste vahel, mis võib kaasa tuua uut tüüpi ebavõrdsuse kasvu ning võimendada sotsiaalseid konflikte.

Nimetatud, aga ka teiste radikaalsete muutuste vähemmärgatud mõjukanalitest saab täpsemalt lugeda Kanada mõttekoja Policy Horizons mahukast väljaandest „The Next Generation of Emerging Global Challenges“. 

märksa põhjalikum ennetav interdistsiplinaarne teadustöö ja arutelu tuleks kasuks kõigile, et nendeks ka poliitikakujundamise tasandil valmis olla.

Joonis 1. 16 globaalset väljakutset ja nende seotus

Allikas: Policy Horizons, „The Next Generation of Emerging Global Challenges“, 2018

Sellised muutused on lähemal, kui arvata võiks, kinnitab Kanada mõttekoda, kes ska-neeris tulevikusignaale 10‒15 aasta ettevaates. Seetõttu peab suurtes poliitikavaldkon-dades, nagu tööturg ja fiskaalpoliitika, laeva pöörama märksa varem ning kooskõlaliselt innovatsioonipoliitikaga, ütleb Maailma Majandusfoorum äsjailmunud ülevaates „Policy Pathways for the New Economy“. Oluline on see, et need kolm poliitikavaldkonda on omavahel tihedalt seotud ja edu ühes valdkonnas sõltub teiste valdkondade ümber-kujunduse edukusest. Näiteks eeldab edukas innovatsioon tööjõudu, kellel on kõrgtehnoloogiaga töötamiseks vajalikud oskused. Kui juurdepääs ümberõppele ja kvalifikatsiooni tõstmisele on kogu elanikkonna suhtes tõepoolest ühtlaselt jaotunud, väheneb ebavõrdsus ning vajadus ümberjaotamise järele on väiksem.

Euroopa Parlamendi struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna uuringus „Megatrends in the agri-food sector: global overview and possible policy response from an EU perspective“ on põhitähtsusega suundumusi arvesse võttes loodud neli stsenaariumi, mis ilmestavad seda, kuidas tulevikus toitu toodetakse ja tarbitakse.  

Suundumused

• Järgmiste aastakümnete jooksul seisab maailm silmitsi enda elanike äratoitmise väljakutsega, kuna eeldatakse, et maailma rahvastik jõuab 2050. aastaks 10 miljardi inimeseni.
• Täiendava 2,3 miljardi inimese toitmiseks on vaja suurendada toiduainete tootmist 50% võrra praeguse tasemega võrreldes. Võttes arvesse nüüdseid toitumis-harjumusi ning inimeste sissetulekute eeldatavat kasvu, tähendab see vajadust märkimisväärselt suurendada põllumajandusaaduste ja loomakasvatust. Viimane osutub aga eriliseks väljakutseks, kuna loomakasvatuseks kasutatav maa moodustab juba praegu 80% kogu põllumajandusmaast.
• Kuigi 1990. aastatest alates on näljahäda kogu maailmas vähenenud, ei ole enam kui 800 miljonil inimesel endiselt piisavalt toitu. Samal ajal kasvab keskmise ja kõrge sissetulekuga riikides ebatervisliku toitumise osakaal, mis toob kaasa rasvumisega seotud haigused.
• Põllumajandus ja toiduainetööstus seisavad silmitsi keskkonnaprobleemidega. Põllumajandus hõivab 40% kogu meie planeedi maast; toidu tootmine tekitab 21% kasvuhoonegaaside heitkogusest ning kasutab 70% meie planeedi mageveest.

Kõikide loetletud suundumiste tõttu peavad põllumajandus ja toiduainetööstus kohanema ühelt poolt suureneva toidunõudlusega ning teiselt poolt lahendama jätkusuutlikkusega seotud probleeme.

Alternatiivsed stsenaariumid aastani 2050

„Väikesed sammud, kuid eesmärki pole“ on paigalseisu stsenaarium, kus jätkub praegune olukord. Vaatamata mõningatele pingutustele ei ole keskkonnasäästlikkuse ja toiduga varustatuse eesmärke täielikult saavutatud. Selle stsenaariumi kohaselt on keskkond 2050. aastaks märkimisväärselt halvenenud ja inimeste toidunõudlus on rahuldamata.

„Masstootmine iga hinna eest“ on stsenaarium, kus loodusvarade kasutamine on viidud äärmusesse ja toidunõudlusega toimetulekuks suurendatakse põllumajandustoodangu mahtu, võtmata arvesse keskkonna jätkusuutlikkust. Selle stsenaariumi kohaselt saavutatakse toiduga kindlustatus kliimamuutuste ja keskkonna seisundi halvenemise hinnaga.

„Kohalikud ellujäänud“ on stsenaarium, kus kogu maailmas liiguvad paljud riigid või piirkonnad kodumaisel või piirkondlikul tootmisel põhineva toiduga varustamise suunas ja loobuvad globaalsest vabakaubandusest.

„Jätkusuutlikkus kõigile“ on väga optimistlik stsenaarium, kus tagatakse nii toiduga varustatus kui looduskeskkonna jätkusuutlikkus aastaks 2050. Selle stsenaariumini jõudmiseks ei tohiks umbes 10 miljardile inimesele mõeldud toidu tootmine kasutada lisamaad, kaitsta tuleks olemasolevat bioloogilist mitmekesisust, vähendama peaks tarbitava vee kogust ning lämmastiku- ja fosforisaastet, saavutada on vaja süsinikdioksiidi nullheide ning metaani ja lämmastikoksiidi heitkogused ei tohiks enam suureneda.

Otsustuskohad ja ettepanekud

• Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt võib suurendada toiduainete tootmist rohkem kui põllumajandusmaa laiendamine (tehnoloogialahendused peaksid saagikust suurendama 30%). Poliitikakujundajail tuleks rakendada meetmeid uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks ja teadmiste siirdeks.
• Keskkonnasäästlike toitumisharjumuste alase teadlikkuse suurendamine ja toidujäätmete tekke vähendamine võiks oluliselt kaasa aidata säästvale toiduainete tootmisele ja tarbimisele.
• Kliima jätkusuutlikkuse saavutamiseks peaksid ka põllumajandustoodete hinnad tõusma ja neis peaksid kajastuma keskkonnakulud. Ülemaailmselt tuleks vaeste maapiirkondade elanikele anda suuremad võimalused töötamiseks, hariduseks ja oskusteabe omandamiseks ning põllumajandustootjatele luua paremad krediidivõimalused.
• Euroopa Liit peaks jätkama kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramist soodustavate (nt Pariisi leping) ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastaste ülemaailmsete algatuste toetamist ning tagama, et kõigis kahepoolsetes kaubanduskokkulepetes, milles ta on osaline, võetakse nõuetekohaselt arvesse keskkonnakaitset. Lisaks peab hoolitsema, et õigeaegselt rakendataks tõhusaid meetmeid kasvuhoone-gaaside heitkoguste vähendamiseks põllumajanduslikus tootmises.

Arenguseire Keskuse novembrikuu teemaõhtul „Suurandmete kasutamine rahapesu tõkestamisel” tegi peaettekande pikaajalise finantssektori kogemusega ekspert Silja Narusk. Ettekannet kommenteerisid Riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees Maris Lauri ja Rahandusministeeriumi asekantsler Märten Ross. Arutelu juhtis Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Innar Liiv.

Teemaõhtul tõdeti, et Eesti maine ja finantsasutuste usaldusväärsus on saanud rahapesuskandaalidega kõvasti kannatada. Samas ei ole alates skandaalide puhkemisest 2017. aastal tehtud ühtegi väljapaistvat sammu, et suurandmete ja tehnoloogia kasu-tamise abil rahapesu tõhusamalt ennetada ja tõkestada.

Rahapesu tõusmine avalikkuse huviorbiiti näitab ühelt poolt teema rahvusvahelist olulisust, teisalt aga annab tunnistust Eesti tagasihoidlikust võimekusest rahapesu tõkestada. Praegusel ajal analüüsivad turuosalised tehingu- ja kliendiandmeid isoleeritud inforuumis ning edastavad neid rahapesu andmebüroole, tuginedes enda riskihinnangule.

Silja Naruski EBSis kaitstud magistritöös pakutud idee järgi peaks rahapesu tõkestamiseks vajalik andmeanalüüs liikuma tsentraalsesse riiklikku analüüsikeskusesse, kus on rahapesu tõkestamiseks kasutatav informatsioon põhjalikum, tänu millele saab riske paremini juhtida.

Tsentraalselt kogutavatele andmemahtudele masinõppe rakendamise abil on võimalik kahtlaseid ja ebaharilikke tehinguid kiiremini ja täpsemini eraldada. Lahendus võimaldab märgatavalt suurendada rahapesu tõkestamise süsteemi efektiivsust ja läbipaistvust ning ajakohastada analüüsiks kasutatavat tehnoloogiat, rakendades seda suurandmetel. Silja Naruski magistritöö praktiline lahendus pandi proovile ka Accelerate Estonia häkatonil, kus loodi nimetatud magistritööd aluseks võttes esimene prototüüp.

Põhimõtteliselt on lahendus võimeline tuvastama tõenäosuse, et liigitada tehing rahapesuks või mitte. Tegemist ei ole binaarse lahendusega, vaid see põhineb nn hägusatel hulkadel (fuzzy data), eristades tavapärase mittetavapärasest. Teemaõhtul tõstatati ka küsimus, kuivõrd selline lahendus oleks aidanud vältida praegu uurimise all olevaid rahapesutehinguid.

Teemaõhtul arutlesid kirjeldatud lahendusega kaasnevate riskide ja võimaluste üle 20 ülikoolide, ministeeriumite, ametite ja eraettevõtete esindajat. Leiti, et arvesse tuleb võtta nii ettevõtlusvabadust, andmekaitset kui ka privaatsust, ning tõdeti, et rahapesu tõkestamisele aitaks kaasa parem andmevahetus osapoolte vahel. Samuti täheldati, et Eesti pankade rahvusvahelises keskkonnas tegutsemine seab piirangud lahendusele, mis on kasutatav ainult Eestis.

Milline on elu Ida-Virumaal 2035. aastal? (Põhjarannik, 22.11.2019)

Какой будет жизнь в Ида-Вирумаа в 2035 году? (Severnoje Poberežje, 21.11.2019)

Как будет развиваться региональная экономика Эстонии: четыре сценария (rus.delfi.ee, 14.11.2019)

Kas elu maal sureb välja? (Äripäev, 13.11.2019)

Eestlasest ei saa vabatahtlikku pensionikogujat (Postimees, 8.11.2019)

Eesti tuleviku võimalused: Suur-Tallinnast ökokogukondadeni (Postimees, 8.11.2019)

Intervjuu: Tea Danilov Eesti majandusarengu stsenaariumid (Raadio Kuku, 7.11.2019)

Marju Lauristin: Keskerakond kohaneb kui kameeleon, Reformierakond jääb endiselt kättesaadamatu eliidi hulka (Eesti Päevaleht, 5.11.2019)

Intervjuu: Johanna Vallistu "Tuleviku eakate rahalise heaolu" uurimissuuna tulemustest (Raadio Kuku, 3.11.2019)

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.