Kolm strateegiat meediaturul läbilöömiseks on tarbimisviiside mitmekesistamine, personaliseerimine ja identiteedimajandus, paljutõotavana nähakse ka mikromaksete arengut ning väljaannetevahelise meediaturuplatsi kujunemist. Keskpangad vaevad digitaalraha, kaalukausil on laia kasutusega ehk jaekliendi digitaalraha, finantsasutusele mõeldud digitaalraha ning hübriidversioon mõlemast. Toodete pikaealisuse soodus-tamiseks saaks regulaator seada nõuded toodete minimaalsele elueale, nõuda toodete eeldatava eluea märkimist ja soodustada moodulipõhiste lahenduste kasutamist. 

Head lugemist!

Kas meedia saaks hakkama ilma reklaamirahata?

Kas sularaha on peagi minevik?

Kas pikema kasutuseaga tooted on alati keskkonnale paremad?

Kas uued tehnoloogiad aitavad peatada koroonaviiruse?

Vaata järele: Arenguseire Keskuse veebiseminarid

Vähem kui viiendik maailma mitmete rahvarohkete riikide elanikest maksab uudiste eest, kuigi neid loeb, vaatab või kuulab 80% elanikest, selgub Maailma Majandusfoorumi analüüsist, mille jaoks korraldati meediatarbimise küsitlus Saksamaal, Lõuna-Koreas, Suurbritannias, USA-s, Hiinas ja Indias. Kuid väljavaade tulevikuks, vähemalt koroona-kriisi eelsel ajal mõõdetuna, oli lootusrikkam: nende inimeste osakaal, kes oleksid tulevi-kus valmis uudiste eest maksma, oli küsitluse kohaselt 53% võrreldes senise 16%-ga. Meelelahutusmeedia eest oli edaspidi valmis maksma 70% tarbijatest võrreldes senise 44%-ga.

Reklaamitulu kui meediasisu loomise rahastusallikas on juba mõnda aega kokku kuiva-nud, peegeldades reklaami järjest ulatuslikumat kolimist suurte internetifirmade impee-riumidesse (sotsiaalmeedia, veebipoed). Käesolev kriis on veel selgemalt välja toonud reklaamile toetumisest tuleneva haavatavuse. Küsimus, kuidas rahastada kvaliteetse meediasisu tootmist, on täna aktuaalsem kui kunagi varem.

Meediat iseloomustab praegusajal hübriidärimudel, mis toetub osaliselt reklaamirahale ja osaliselt tarbijate tasulistele tellimustele. Viimaste osakaal on järjest kasvanud. Kuid tarbijal on tellimisväsimus: pakutavas meediakülluses ja erinevates juurdepääsuviisides

rohkem kui üht meediaväljaannet. Kujunemas on „võitja võtab kõik“-tüüpi turg, kus tarbijad ei soovi või ei saa endale lubada tellida rohkem kui üht uudismeedia väljaannet.

Kas uudislugu või muud meediasisu saaks osta nagu kohvi või kinopiletit – mikromak-sena, mitte tasudes terve kuu tellimuse eest? See võimalus on enamiku meediavälja-annete puhul olemas, kuid vähe kasutatud. Siiski on võimalik, et kui makseteenused arenevad tarbija jaoks täielikult pingutus- ja klikivabaks ning kaob vajadus erinevatesse väljaannetesse eraldi sisse logida või päeva jooksul mitmeid eri lehekülgi külastada, võiks mikromaksed ja meedia tasuline „nupphaaval“ tarbimine kujutada endast senisest palju suuremat tuluallikat.

Märkimisväärne osa uuringus hõlmatud riikide elanikest leiab, et tehnoloogiaplatvormid ja muud veebikeskkonnad, mille kaudu meediasisu levib, peaksid osalema sisutootmise kulude katmises. Ka valitsuse toetust peetakse oluliseks, eelkõige uudiste puhul.

Tabel. Tarbijate vaade sellele, kes peaks maksma meediasisu loomise eest (% väitega nõustunutest uuritud riikides)

Allikas: Maailma Majandusfoorum, 2020

Tuleviku meediastrateegiatest saab välja tuua kolm suunda. Esiteks, tarbimisviiside mitmekesistamine (taskuhääling, videod) ja ristmeedia, et hõivata uusi tarbijasegmente.

avaleht või uudiskiri. Kolmandaks, identiteedimajandus ehk oma teenuste ülesehitamine selliselt, et need haakuksid sihtgrupi väärtustega ning oleksid osa selle eneseväljendu-sest.

Tuleviku seisukohast on oluline märgata, et käimas on tõsine lahing – tavameedia ette-võtted vs. ökosüsteemid, nagu Amazon, Apple või Tencent. Viimaste jaoks ei ole meedia-sisu, mida nad loovad, omaette lõpptoode, vaid pigem määre, mille abil õlitatakse oma muude ärihuvide edenemist (makseteenused, ostud veebikaubamajast). Kui tavameedia ettevõtted keskenduvad tarbijate poolt nende teenustele kulutatud aja maksimeerimisele, siis ökosüsteemid selle monopoliseerimisele.

Varasemas uudiskirjas kajastasime riikide keskpankade kasvavat huvi digitaalraha kasu-tuselevõtu vastu. Viimasel ajal on teema taaskord rohkem tähelepanu pälvinud, tervelt 80% keskpankadest tegeleb digitaalraha kasutusvõimaluste uurimisega. Teoreetilised diskussioonid digitaalraha loomise üle on muutunud varasemaga võrreldes oluliselt praktilisemaks ja sisaldavad konkreetseid ettepanekuid.

Maailma Majandusfoorumi, 40 keskpanga, rahvusvaheliste organisatsioonide, teadlaste ja finantsasutuste koostöös valminud raport „Central Bank Digital Currency. Policy-Maker Toolkit“ selgitab, millistele aspektidele peaks tähelepanud pöörama, kui hakatakse kaa-luma keskpankade väljastatava digitaalraha loomist. Praegu koosneb keskpanga raha füüsilisest sularahast (mündid ja paberraha) ja reservidest, mida hoiavad keskpangas finantsasutused. Kavandatav digitaalraha oleks keskpanga raha kolmas vorm.

Eristada saab kolme digitaalraha vormi, mille osas poliitikakujundaja peab otsuse lange-tama. Enim kaalutud vorm on laia kasutusega digitaalraha (retail central bank digital

(token based). Kommertspangad saaksid sellises süsteemis toimida vahendajatena ehk pakkuda raha hoiustamise teenust, kontode haldamise teenust ja klienditeenindust. Kui kommertspank peaks pankrotistuma, on hoiustajal nõue ikkagi keskpanga vastu.

Teine võimalus on finantsasutustele mõeldud digitaalraha (wholesale DBDC) ‒ keskpank emiteerib kommertspankadele ja teistele finantsasutustele digitaalraha pankadevaheliste maksete ja väärtpaberitehingute jaoks. Kontosid omavad keskpangas ainult kommerts-pangad ja finantsasutused sarnaselt praegusele reservkontole.

Viimasel ajal on hakatud rääkima ka hübriiddigitaalrahast (hybrid DBDC) – keskpank kohustab erasektori e-raha pakkujaid või makseteenuse vahendajaid hoidma keskpangas reserve. See vorm pakuks e-rahale suuremat usaldusväärsust reservi olemasolu näol ja võimaldaks tõhusamat järelevalvet selliste ettevõtjate tegevuse üle. Oluline on märkida, et e-raha väljastaja pankroti korral ei teki inimesel nõuet keskpanga vastu.

Teine oluline küsimus on otsustada, kas keskpankade digitaalraha loomise korral maksaks kasutada hajusraamatu tehnoloogiat (distributed ledger technology, DLT), mille tuntum näide on plokiahela tehnoloogia. Vastus sõltub sellest, kas keskpank hakkab ise digitaal-rahaga tehtud tehinguid kinnitama või soovitakse see ülesanne delegeerida finantsasu-tustele. Delegeerida oleks võimalik hajusraamatu tehnoloogia abil. Hajusraamatu tehno-loogia kasutamine on keskpankadele rahaliselt ja ajaliselt vähem koormav ning selle kasutuselevõtt kiirem. Teisalt võivad hajusraamatu tehnoloogia kasutamisega kaasneda suuremad kulud küberturvalisuse tagamiseks ning digitaalraha-süsteemi käigushoid-miseks. Lisaks on hajusraamatu tehnoloogia nii suurt kasutajate ja tehingute hulka arvestades veel testimata ning selle rakendamine võib kaasa tuua uusi, seni teadmata riske.

Bank for International Settelment selgitab oma raportis „The technology of retail central bank digital currency“, et kõiki olulisi digitaalraha loomise valikuid tuleb teha lähtuvalt tarbija vajadustest. Raporti kohaselt peavad tarbijad digitaalraha puhul oluliseks 

maksed), turvalisust, lihtsasti ligipääsetavust, piiriüleste maksete võimalust ja sularahale omast vastastikust (peer-to-peer) kasutatavust (vt joonis).

Joonis. CBDC püramiid

Allikas: Bank for International Settelment, 2020

Sageli kiputakse arvama, et mida pikem on toote kasutusiga, seda väiksem on selle negatiivne keskkonnamõju. See ei pruugi aga alati kehtida, sest arvesse tuleb võtta lisaks toote tootmisele ka selle kasutusea jooksul ning kasutusest kõrvaldamisega tekkivaid mõjusid. 

Kauakestev toode tähendab, et selle väljavahetamise sagedus on väiksem ning seetõttu hoitakse kokku tootmisele kuluvaid materjale ja energiat, samuti väheneb üldjuhul ümber-

keskkonnasäästlikumate ja väiksema energiatarbega lahenduste kasutuselevõtt viibib. Seetõttu on keskseks küsimuseks, kas toodete pikast kasutuseast tekkiv keskkonnakasu ületab toote kasutamise etapis tekkivad võimalikud täiendavad keskkonnakahjud.

Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni jaoks hiljuti valminud ülevaates otsiti vastust küsimusele, kuidas saaks Euroopa Liidu regulatsioonide kaudu pikendada

nemist on keeruline leida, sest isegi sama tootekategooria jaoks võib olla mõistlik raken-dada erinevaid lähenemisi sõltuvalt tehnoloogia arengufaasist ja turutingimuste muutu-sest. Näiteks on ühes teadustöös tõestatud Jaapani näitel, et sõiduautode kasutusea pikendamine ühe aasta võrra perioodil 1990‒2000 oleks toonud olulist keskkonnasäästu võrreldes olukorraga, kus oleks soetatud uus ja säästlikum sõiduk. Samas on see näide aja- ja riigispetsiifiline ning seda järeldust ei saa üle kanda Euroopasse ja praegusesse ajahetke.

Nutitelefonid ja tahvelarvutid on näide tootegrupist, kus uus seade soetatakse tavaliselt iga kahe aasta tagant, kuigi tarbijate ootus on, et seade kestaks kauem – 69% Euroopa Liidu elanikest sooviks, et nutiseadmed kestaks vähemalt viis aastat. Sageli vahetatakse nutiseade välja enne selle potentsiaalse kastusea lõppu, sest aku mahutavus on märga-tavalt vähenenud või ekraan pragunenud ja neid ei ole võimalik asendada. Üheks põhju-seks on ka tarkvarauuenduste lõppemine. Kas tuleks nõuda, et nimetatud komponendid peaks olema vahetatavad? Tootjad omalt poolt selgitavad, et komponentide vahetamatuse kaudu tagatakse seadmete parem veekindlus ja mugavam disain. Siiski on mitmed tootjad (nt Apple ja Huawei) tegemas samme, et akude vahetus lihtsamaks muuta.

Kuigi toodete pikaealisus on oluline kriteerium ostuotsuse tegemisel ja seda pigem eelis-tatakse, siis takistuseks saab eeldatav kõrgem soetusmaksumus ning hirm jääda „lukku“ vananenud toodetesse. Tarbija jaoks muudab otsustamise keerukamaks ka see, et alati pole usaldusväärset infot toote kasutusea ja toote omamise kogukulude (total cost of ownership) kohta ehk puudub hinnang sellele, kui kulukaks kujuneb toote kasutamine.

Joonis. Kauakestvaks loodud seadmete tajutavad puudused tarbijate jaoks

Allikas: Cooper (2004), Bruegel calculations

Kuidas sellist keerukat valdkonda regulatsioonidega suunata? Euroopa rohelise kokku-leppe osana avaldas Euroopa Komisjon märtsis 2020 ajakohastatud ringmajanduse tegevuskava. Selle kava keskmes on ökodisaini (Ecodesign) direktiivi sisuline laiendamine ja kohaldamine rohkematele tootegruppidele.

Ökodisaini direktiiviga reguleeritakse praegu eelkõige toodete energiatarbimist. Hetkel on selliste eeskirjadega hõlmatud tooteliigid need, mis kasutavad suures mahus energiat,

va eluea märkimist, et tarbijatel oleks võimalik teha informeeritud ostuotsus, ning ühtlasi soodustada moodulipõhiste lahenduste kasutamist, et hõlbustada toodete detailide vahe-tamist. Tarbijate teavitamise rolli saavad lisaks täita ka mittetulundusorganisatsioonid, kes pakuvad toodete võrdlusi ja teste (nt Stiftung Warentest Saksamaal ja Consumer Reports USA-s).

Isegi kui tehnoloogia on juba mõnda aega olemas, viib selle laiema rakendamiseni sageli mõni ootamatu väline tõuge, mille ajel on kiiresti vaja leida uusi lahendusi. Näiteks võeti Teise maailmasõja ajal kasutusele radartehnoloogia ja esimene arvuti Colossus. Käesolev

Seejuures on mitmed lahendused (näiteks videokõne)  olnud olemas juba aastaid, kuid enamjaolt pole nad seni asendanud tavapäraseid koosolekuid. 

Euroopa Parlament toob välja kümme tehnoloogiavaldkonda, mis on juba kasutusel koroonaviirusega võitlemisel. Tervishoidu puudutavad tehnoloogiad saab jagada kolmeks: 1) andmete ja liikumisega seotud tehnoloogiad, 2) meditsiinisüsteemi toimimiseks olulised tehnoloogiad, 3) vaktsiini ja raviga seotud tehnoloogiad.

Esmakordselt inimkonna viirusajaloos on võimalik jälgida viiruse levikut tänu suurtele andmekogudele ning eeskätt tänu sellele, et peaaegu igaühel on taskus nutitelefon. Ava-andmetel tuginevad rakendused hoiatavad koroonahaigega kokkupuute eest ning mobiil-sideandmed tuvastavad üldiseid liikumismustreid, aidates ennustada, millises piirkonnas on nakatumisoht kõige suurem, või tuvastada, kas kehtestatud meetmed on mõjunud. Samal ajal on näotuvastustehnoloogiate kasutamine Hiina ja Venemaa avalikus ruumis hoiatav pretsedent, mis näitab, et mõnedes maailma riikides on suur oht inimeste privaat-suse kadumisele saanud tõelisuseks. Droonide kasutamine Hiinas õues liikuvate inimeste tuvastamiseks ja hoiatamiseks on demokraatlikes riikides esialgu hirmutav näide tehno-loogia mitmekülgsest kasutuspotentsiaalist.

Droonid on aga hea rakenduse leidnud tervishoiusüsteemis, et transportida väikeses koguses erilisi ravimeid. Koos robotitega on droonid hea lahendus kontaktivabaks tegut-semiseks, näiteks haiglas patsientidele toidu ja ravimite viimisel või tänavate desinfit-seerimisel. Mida olulisemaks muutub inimkontakti vältimine, seda rohkem tõuseb esile drooni- ja robottehnoloogia. 

Näiteks Hiinas on tehisintellekti abil toimiv kompuutertomograafia aidanud koroonaviiruse tuvastamisel inimeste kopsupilte analüüsida. Sensortehnoloogia võimaldab haiguse kulgu jälgida ja teada saada, millal on nakatumisoht möödunud. Asendamatuks on muutunud 3D printimise tehnoloogia, mis aitab jooksvalt täita meditsiinitarvikute tarneprobleemidest tekkinud abivahendite (näomaskid ja hingamisfiltrid) puudujääki.

Teadlased on ette valmistamas viiruse vaktsiini ja tuleviku ravimeetodeid, kasutades selleks geenitehnoloogiat, sünteetilist bioloogiat ja nanotehnoloogiaid. Praegused kiirkäigul tehtavad jõupingutused vaktsiini leidmisel loovad eelduse tulemusi ka teistes valdkondades kasutada. Näiteks võib sünteetiline bioloogia valdkonnana tuua vaktsiinide maailma revolutsiooni.

Lähemas tulevikus seisame silmitsi sotsioeetiliste dilemmadega, mis puudutavad isikuvabadusi ja andmekaitset. Kriisi ajal tehtud mööndused võivad jääda normiks ka piirangute lõdvenedes, kui neile piisavalt tähelepanu ei pöörata.

Uute tehnoloogiate kasutamise kogemus võib pikas vaates muuta seda, kuidas üleüldse oma elu korraldame või millised ootused meil on erinevate valdkondade toimimisele. Näiteks leiab European Policy Centre, et inimeste suhtumine tervisesse võib kriisi mõjul oluliselt muutuda. Saadakse aru, et ennetatavaid haigusi tulebki tõesti ennetada, et mitte langeda hõlpsaks saagiks viirusele. Ka on Euroopa Parlamendi hinnangul meie haridussüsteem valmis paindlikumaks õppekorralduseks, millest võikski saada uus norm. 

9. aprillil toimunud veebiseminaril „Millise tuleviku toob meile inimeste liikuvusandmete kasutamine?” olid tähelepanu all mobiilpositsioneerimise andmete kasutusvõimalused ja sellega seotud õiguslikud küsimused.

28. aprillil toimunud veebiseminaril „Globaalse jõuvahekorra tulevikualternatiivid” rääkisid oma ala eksperdid globaalse jõuvahekorra tulevikualternatiividest praeguse pandeemia ja majanduskriisi valguses.

5. mail kutsume Sind veebiseminarile „Maailma digitaalsed tulevikud”. Veebiseminar toimub Zoomi keskkonnas, lisainfo ja registreerimine siin. 

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.