on EL-s oluliselt keerukam ning tehisintellekti puudutava arendustegevuse rahastamis-maht väiksem kui USA-s ja Hiinas. CEPSi juures rohkem kui aasta vältel koos käinud töörühm teeb ettepaneku, et EL peaks rakendama valikulist strateegiat, võttes eesmärgiks olla tehisintellektirakenduste poolest maailmas esirinnas mõnes valitud sektoris, nagu tööstus, tervishoid, transport ja finantsteenused, ning hoida teistes sektorites piisavat taset, et mitte konkurentidest kaugele maha jääda.
Kõige olulisem on aga EL-i roll regulatiivse superjõuna. EL peab välja töötama regulatiivse raamistiku, mis toetab tehisintellekti häid külgi ja pärsib halbu. Otse loomulikult peavad sellega vastavuses olema teistes riikides välja töötatud tehisintellektirakendused, kui need riigid soovivad EL-i turul tegutseda – sel moel levivad Euroopa standardid tasahilju Euroopast välja. Optimismi sellise arengu suhtes sisendab värske kogemus EL-i andmekaitsemäärusega (GDPR – General Data Protection Regulation). Selle põhjal on järeldatud, et rahvusvahelisel turul tegutsevatel ettevõtetel on kulukas pidada ülal eri süsteeme erinevatel turgudel, mistõttu joondutakse tihtipeale kõige nõudlikuma järgi ning kasutatakse sama süsteemi ka teistel turgudel.
CEPS rõhutab, et tehisintellekti reguleerimine on maailmaturul täitmata nišš – USA-s pole selleks piisavat poliitilist tellimust ning niisugustes riikides nagu Hiina või Venemaa pole see prioriteet. Vastupidi, arendustegevust hoogustatakse neis riikides iga hinnaga ning sellesse suunatakse suuri andmehulkasid, kusjuures paljud neist andmeist on kogutud inimeste privaatsusesse vägagi sekkuvate meetoditega, nagu näotuvastus või hea kodaniku skoor (social credit scores). Selline prioriteetide lahknevus on ka põhjus, miks pole oodata tehisintellekti reguleerimise kokkuleppeid laiemal rahvusvahelisel tasandil.
Mida ja kuidas reguleerida?
Palju on räägitud ja kirjutatud, et tehisintellekt peab olema kooskõlas eetikaprintsiipidega. Nimekirju ja juhendeid on koostatud mitmeid, nende hulgas on ka eespool mainitud kõrgetasemelise ekspertgrupi oma. Samas analüüsis leiab CEPS, et kõik need nimekirjad on liiga pikad, sisaldades nõudeid tehisintellekti healoomulisusest (ei tohi inimest kahjustada) kuni diskrimineerimise vältimise ja keskkonnakaitseni. Teiseks, kui nõuded on sätestatud stiilis „kõik või mitte midagi“, viivad need kas massiivse ülereguleerimiseni või ei õnnestugi neid jõustada ning nad jäävadki soovmõtlemiseks. Ehk mis siis ikkagi juhtub, kui konkreetne tehisintellektisüsteem neile nõuetele ei vasta?
Lahendusena näeb CEPS põhimõtete hierarhiat – väike osa neist oleks tõesti igal juhul kohustuslik, näiteks et tehisintellektirakendus ei tohi inimest kahjustada ega piirata isiku demokraatlikke õigusi ja vabadusi.Teise taseme moodustaks nn parima praktika soovi-
|