Head lugejad!

Aprilli uudiskirjas arutleme, kas Euroopa usk reeglitepõhisesse ja võrdseid võimalusi pakkuvasse kaubandussüsteemi on kadumas ning kas Euroopa on teinud piisavalt, et püsida tehisintellekti vallas konkurentsis. Veel selgub uuringutest, et erinevad töövormid on enamikus riikides ka erinevalt maksustatud, mis loob võimalused maksuarbitraažiks. Avaandmete foorumil toimunud töötoas selgus, et avaandmete laialdasem kasutamine saab olla abiks valeväidete ümberlükkamisel ning tõenduspõhise poliitika kujundamisel. ASKi teemaõhtul tutvustati uuringut, mille järgi on Eesti meestel vara keskmiselt 45 protsenti rohkem kui naistel.

Head lugemist!

Kuidas hoida Euroopa majandusruum avatuna, aga seejuures mitte narriks jääda?

Milline peaks olema Euroopa tehisintellektistrateegia?

Kas töötajate iseendale tööandjaks hakkamine on tehnoloogia või maksude tulem?

Avaandmed ja riigieelarve

Kui suur on Eestis sooline lõhe varades ja mis on selle põhjused?

Arenguseire Keskus meedias

Euroopa Poliitika- ja Strateegiakeskuse (EPSC) hiljuti avaldatud ülevaates arutletakse Euroopa tööstuspoliitika üle seoses Euroopa Komisjoni otsusega lükata tagasi kahe raudteevaldkonna hiiu, Prantsuse Alstomi ja Saksa Siemensi raudteeäride ühendamise soov. Kuigi asjaosalised nägid seda ühinemist kui head võimalust kasvatada Euroopa konkurentsivõimet antud sektoris, on Euroopa probleemide raskuskese tegelikult mujal ja ühinemine seda ei lahendaks. Raudtee on näide valdkonnast, kus Euroopa tegevusruum on väga killustunud – riikidel on erinevad tehnilised standardid, signaliseerimissüsteemid, rööpmelaiused – mis on üks peamisi põhjuseid, miks raudtee-ettevõtete kasumimarginaalid on madalad. Laiema diskussiooni teema on seega Euroopa ühtse turu renessanss ja USA ja Hiinaga võrreldava „õmblusteta“ majandusruumi loomine.

võita lepinguid ning ühtlasi lukustada teised riigid pikkadeks aastateks oma tehnilistesse standarditesse.

Raudtee on vaid üks näide, kuid probleem on palju laiem. Kui Euroopas on väga selged piirid erasektori ja riigisektori ettevõtete vahel, on Hiinas need piirid märksa hägusemad ning see loob Hiina ettevõtetele ebaõiglase konkurentsieelise. Kuidas pakkuda Euroopa tööstusele võrdsemat üleilmset tegevusruumi ja kas peaksime näiteks Hiina lähenemisest eeskuju võtma?

Euroopa on alati toonitanud vajadust hoida alal reeglitepõhine kaubandussüsteem, mille keskmes on Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), ning uskunud sellesse, et WTO liikmesus ühtlustab riikide turud ja tegevuspõhimõtted. Viimaste aastate areng viitab, et  reaalsus on teistsugune ning WTO kaudu ühistes tegevuspõhimõtetes kokkuleppimine on aeganõudev ja vaevaline protsess. Euroopal on vaja kiiremaid lahendusi.

Esimese vastukäiguna on nii 2017. kui ka 2018. aastal üle vaadatud ja uuendatud liitu mittekuuluvatest riikidest dumpinguhinnaga ja subsideeritud impordi eest kaitsvad eeskirjad ja meetmed. Teiseks oluliseks tegevussuunaks on Euroopasse tulevate otseste välisinvesteeringute põhjalikum sõelumine. Vajalik on ühine koordinatsioon, sest ühte liikmesriiki tehtav näiliselt ohutu investeering võib laiemas kontekstis omada mõju kogu liidu julgeolekule. Esimene samm sellel teel on ühtne välisinvesteeringute sõelumise raamistik, mis jõustus 10. aprillil. Lisaks välisinvesteeringutele on ka teisi kanaleid, mille kaudu võib tekkida ebasoovitav ligipääs Euroopa kriitilise tähtsusega tehnoloogiatele. 5G-tehnoloogia rakendamine, mis on ka Eestis palju tähelepanu pälvinud, on ilmekas näide, kuidas turul domineeriv tehnoloogiapakkuja võib saada ligipääsu väga olulisele teabele.

Eraldi tähelepanu väärivad hanked, kuivõrd välisettevõtete võimaluste piiramine Hiina riigihangetel on pidevalt kasvanud. Piiravad meetmed on näiteks asustamise nõue (kohustus luua ühisettevõte koos kohaliku ettevõttega), nõue osta oluline osa pakkumise väärtusest kohapealt või kohalikele ettevõtetele seatud hinnaeelised.

Joonis 1. Riigihangetega seotud diskrimineerivate meetmete arv

Allikas: WTO Global Trade Alert database (2017)

Euroopa Liidu väliste pakkujatega ja teisalt selleks, et Euroopa ettevõtetel oleks võrdsemad võimalused välisriikide hangetel. Instrument võimaldaks näiteks piirata teatud riikide, mis on rakendanud diskrimineerivaid meetmeid, ligipääsu Euroopa hangetele. Eesmärk ei ole protektsionismi suurendamine, vaid võrdsemad võimalused ja vastastikkuse põhimõte riigihanketurgudele juurdepääsul. Liikmesriikide kiire tegutsemise korral on võimalik seda instrumenti rakendada juba käesoleval aastal.

Avatus peab olema justkui kahesuunaline tänav. Eesmärk on jääda kindlaks Euroopa Liidu ja rahvusvahelistele seadustele ning väärtustele, kuid ühtlasi tagada ühesuguste reeglitega mänguväljak.

Euroopa Komisjon ei ole tehisintellekti valdkonnas istunud käed rüpes. Ilmavalgust on näinud mitmed kommünikeed, näiteks „Artificial Intelligence for Europe“ ning „Coordinated Plan on Artificial Intelligence“. Kokku on kutsutud kõrgetasemeline ekspertgrupp, mis on koostanud esmaversiooni eetikapõhimõtetest, millest tehisintellektiarendustes ja -rakendustes lähtuda.

on EL-s oluliselt keerukam ning tehisintellekti puudutava arendustegevuse rahastamis-maht väiksem kui USA-s ja Hiinas. CEPSi juures rohkem kui aasta vältel koos käinud töörühm teeb ettepaneku, et EL peaks rakendama valikulist strateegiat, võttes eesmärgiks olla tehisintellektirakenduste poolest maailmas esirinnas mõnes valitud sektoris, nagu tööstus, tervishoid, transport ja finantsteenused, ning hoida teistes sektorites piisavat taset, et mitte konkurentidest kaugele maha jääda.

Kõige olulisem on aga EL-i roll regulatiivse superjõuna. EL peab välja töötama regulatiivse raamistiku, mis toetab tehisintellekti häid külgi ja pärsib halbu. Otse loomulikult peavad sellega vastavuses olema teistes riikides välja töötatud tehisintellektirakendused, kui need riigid soovivad EL-i turul tegutseda – sel moel levivad Euroopa standardid tasahilju Euroopast välja. Optimismi sellise arengu suhtes sisendab värske kogemus EL-i andmekaitsemäärusega (GDPR – General Data Protection Regulation). Selle põhjal on järeldatud, et rahvusvahelisel turul tegutsevatel ettevõtetel on kulukas pidada ülal eri süsteeme erinevatel turgudel, mistõttu joondutakse tihtipeale kõige nõudlikuma järgi ning kasutatakse sama süsteemi ka teistel turgudel.

CEPS rõhutab, et tehisintellekti reguleerimine on maailmaturul täitmata nišš – USA-s pole selleks piisavat poliitilist tellimust ning niisugustes riikides nagu Hiina või Venemaa pole see prioriteet. Vastupidi, arendustegevust hoogustatakse neis riikides iga hinnaga ning sellesse suunatakse suuri andmehulkasid, kusjuures paljud neist andmeist on kogutud inimeste privaatsusesse vägagi sekkuvate meetoditega, nagu näotuvastus või hea kodaniku skoor (social credit scores). Selline prioriteetide lahknevus on ka põhjus, miks pole oodata tehisintellekti reguleerimise kokkuleppeid laiemal rahvusvahelisel tasandil.

Mida ja kuidas reguleerida?

Palju on räägitud ja kirjutatud, et tehisintellekt peab olema kooskõlas eetikaprintsiipidega. Nimekirju ja juhendeid on koostatud mitmeid, nende hulgas on ka eespool mainitud kõrgetasemelise ekspertgrupi oma. Samas analüüsis leiab CEPS, et kõik need nimekirjad on liiga pikad, sisaldades nõudeid tehisintellekti healoomulisusest (ei tohi inimest kahjustada) kuni diskrimineerimise vältimise ja keskkonnakaitseni. Teiseks, kui nõuded on sätestatud stiilis „kõik või mitte midagi“, viivad need kas massiivse ülereguleerimiseni või ei õnnestugi neid jõustada ning nad jäävadki soovmõtlemiseks. Ehk mis siis ikkagi juhtub, kui konkreetne tehisintellektisüsteem neile nõuetele ei vasta?

Lahendusena näeb CEPS põhimõtete hierarhiat – väike osa neist oleks tõesti igal juhul kohustuslik, näiteks et tehisintellektirakendus ei tohi inimest kahjustada ega piirata isiku demokraatlikke õigusi ja vabadusi.Teise taseme moodustaks nn parima praktika soovi-

like eesmärkidega, näiteks väiksem heitgaaside emissioon, parem juurdepääs haridusele vms. Just see viimane kiht on CEPS-i arvates võti, kuidas saaks Euroopa olla tehisintellekti vallas edukam kui USA või Hiina. Erasektori jaoks jääks see üksnes soovituslikuks, kuid CEPS peab oluliseks, et nimetatud kooskõla järgitaks eelkõige riigihangetes ja projektides, milleks kasutatakse Euroopa Liidu rahastust.

Seoses platvormitöö ja projektipõhise töö levikuga on üha suurem küsimuskoht see, kas kõik iseendale tööandjad on ettevõtjad või peaks neid mõnedel juhtudel kohtlema pigem töötajatena?

Tihtipeale annab läbi platvormi iseendale tööandjana tegutsemine suurema paindlikkuse ja otsustusvabaduse. Töötajatele ettenähtud hüved – puhkus, haigushüvitis, töötuse vastu kindlustamine, maksed pensionisüsteemi jne – on aga ettevõtjatele üldjuhul märksa õhu-kesemad või puuduvad sootuks. OECD raport „Policy responses to new forms of work"

küll ettevõtluse soodustamise arvelt), olemasolevate seaduste tõhusam rakendamine, töötajate õiguste laiendamine n-ö halli ala töötegijatele ja platvormitöötajate õigesti klassifitseerimine.

Ka OECD tööturuülevaade „OECD Employment Outlook 2019" käsitleb küsimust, kas ja kuidas laiendada töötajatele ette nähtud õigusi ja kaitset alternatiivsetele töövormidele? Kuigi platvormitöö kasv on pidurdunud, on erinevate lepingu- ja hõivevormide kasutamine džinnina pudelist välja lastud ja sotsiaalkaitses on vaja tegeleda erinevate vajaduste ja ootustega töötajaskonnaga.

sellest, et sageli on ettevõtjaks hakkamine madalamalt maksustatud? Milanez ja Bratta (2019) osutavad asjaolule, et erinevad töövormid on enamikus riikides erinevalt maksustatud, mis loob võimalused maksuarbitraažiks.

Autorid võrdlevad töötajate ja iseendale tööandjaks olijate maksustamist kaheksas riigis: Argentinas, Austraalias, Ungaris, Itaalias, Hollandis, Rootsis, Suurbritannias ja USA-s. Mida suurem on erinevus ettevõtjate ja töötajate maksustamises (näiteks on suur erinevus Hollandis), seda suurem on potentsiaalne motivatsioon tegutseda iseseisva lepingupartnerina. Autorid soovitavad riikidel kasutada maksustamisel neutraalsuse printsiipi ehk maksustada sarnases olukorras olevaid inimesi sarnaselt. Samas tuleb ka neil endil möönda, et selle printsiibi praktikas rakendamine on oluliselt keerukam, kui esmapilgul tundub. Võib oletada, et põnev diskussioon maksude ja töötamise teemal jätkub ka mitmel järgneval aastal.

Aprillis toimus Tallinnas Avaandmete Foorum, kus Arenguseire Keskuse uuringute juht Meelis Kitsing viis läbi töötoa, mille teemaks oli avaandmete kasutamine riigieelarve ja riigieelarve strateegia (RES) koostamisel.

Töötoas osalenud Riigikantselei, Riigikontrolli, OECD ning erinevate ministeeriumide ja kodanikuühenduste esindajad leidsid, et avaandmete kasutamine riigieelarve jälgimisel aitaks kaasa läbipaistvuse suurendamisele, riigieelarve paremale mõistmisele, kulutuste tõhustamisele ja eelarvekulutuste paremale sidususele. Lisaks saaks avaandmete laialdasem kasutamine olla abiks avaliku sektori juhtimisel, aidates lõhkuda kapseldunud valitsemistavasid, kuna avaandmed võimaldavad paremat ligipääsu infole ka nendele osapooltele, kes paiknevad väljaspool konkreetse valdkonna eest vastutava ministeeriumi või ameti tegevusala.

Avaandmete laialdane kättesaadavus annaks erinevatele ministeeriumidele ja asutustele ning ka Riigikogu liikmetele parema arusaama erinevate valdkondade tegevusest. Samuti looks see eelduse andmeajakirjanduse arendamiseks, mis saaks avaldada detailsemaid käsitlusi RES-ist.

Avaandmete suurema kasutamise saavutamisel on tähtis roll positiivsetel näidetel. Näiteks võib tuua PRIA toetuste sidumise satelliidiandmetega, mis näitavad, kas põldudel on hein niidetud või koolide infosüsteemi andmetega. Kõige lihtsam on kehtestada alustuseks reegel, et kõik raportid ja muud andmete avaldamise viisid oleksid kättesaadavad masinloetaval kujul. See tähendab, et avaliku sektori organisatsioonid ei laadi üles faile andmetega pdf-vormingus. 

Kindlasti on oluline pöörata tähelepanu eetikaküsimustele avaandmete kasutamisel. Riski sisaldab ka avatud andmete valetõlgendus, kus ühe faktikillu esiletõstmine võib viia ennatlikele või valedele järeldustele. Samas loob avaandmete laialdane olemasolu eelduse valeväidete ümberlükkamiseks ning panustab tõenduspõhise poliitika kujundamise protsessi.

16. aprillil toimus Arenguseire Keskuses teemaõhtu "Sooline varade lõhe Eestis", kus tegi ettekande Tallinna Tehnikaülikooli majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi kaasatud professor Tairi Rõõm ning poliitikakujundaja vaatest kommenteeris teemat endine tervise- ja tööminister ning praegune Riigikogu liige Riina Sikkut.

Teemaõhtul tutvustatud uuringust selgus, et Eesti meestel on vara keskmiselt 45 protsenti rohkem kui naistel. See näitaja on võrdluses teiste riikidega küllalt suur, näiteks on see võrreldav Saksamaaga, kuid Itaalias ja Prantsusmaal on see märksa väiksem. Siiski pole Eestis soopõhised erinevused laiapõhjalised, vaid lõhe on meeste kasuks just kõige jõukamate inimeste hulgas, kus varade ebavõrdsus on suurim.

Suurema osa varast moodustab kinnisvara ja väiksema finantsvara. Erinev on see, kuidas mehed ja naised finantsvara koguvad. Meestel on rohkem riskantsemaid finantsvarasid nagu aktsiaid ja võlakirju ning III samba pensionifonde. Naised eelistavad hoida oma sääste pangahoiusel. See selgitab osaliselt seda, miks mehed on Eestis jõukamad, sest riskantsemad finantsvarad annavad üldjuhul suuremat pikaajalist tulu.

Varade lõhe on selgitatav nii sissetulekute ja haridustaseme erinevustega kui ka tööstaažiga. Lisaks selgitab tähelepanuväärset erinevust ka see, et meestel on suurem ettevõtlusvara, sest mehed tegutsevad ettevõtjatena rohkem kui naised.

Erinevused ilmnesid ka paarisuhtes olevate ja üksikult elavate meeste ja naiste vahel. Abielus paaride seas on meestel keskmiselt 89% enam vara kui naistel, kooselus paaridel 61%. Siiski on lõhe varades väiksem kui lõhe sissetulekutes, mis näitab, et osaliselt jaotatakse peresiseselt varasid ümber.

Tutvustatud uuring on osa pikemaajalisest uurimisprojektist „Income, wealth and gender: study and practical web tool for understanding gender pay and pension gaps in Estonia − the country with biggest gender pay gap in EU — InWeGe“. Projektis osalevad soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei ning Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlased.

Новая нормальность в промышленности и внешней торговле (Delovõje Vedomosti, 24.04.2019)

Tea Danilov: rahvusvahelise digiäri maksustamise arengusuunad (err.ee,  23.04.2019)

Uus normaalsus tööstuses ja väliskaubanduses (toostusuudised.ee,  05.04.2019)

Tööstuses tekib uus normaalsus (Äripäev,  05.04.2019)

ЭКСПЕРТ РЫНКА ТРУДА: важно понять ожидания самих специалистов (Linnaleht, 05.04.2019)

Uku Varblane: Kas parkimiskoha leidmise mure on vältimatu? (kinnisvarauudised.ee, 03.04.2019)

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.