Head lugejad!

Maikuu uudiskirjast saate lugeda, et tasakaalu seadusandva ja täidesaatva võimu vahel eelarve koostamisel saab hinnata selle järgi, kellele on formaalselt antud võim eelarve koostamiseks ning milline on organisatoorne suutlikkus seda teha. Lisaks tutvustame soovitusi, kuidas lahendada tehisintellektiga seotud eetikaküsimusi. Veel selgub, et paljusid Euroopa inimesi paneb muretsema väljaränne, mitte sisseränne, nagu võiks eeldada. Kirjutame ka ristinnovatsioonist ning muutustest tööturul, mis võivad seada keskklassi veelgi tugevama surve alla. 

Head lugemist!

Kes kontrollib riigieelarvet?

Tehisintellekt ja eetika

Euroopa inimesed soovivad muutusi, kuid mitte tingimata neid, mida üldiselt arvatakse

Uuendust vajavad innovatsioonisüsteemid

Unistus keskklassist on mõranemas

Arenguseire Keskus meedias

Nüüd, kui uus Riigikogu on asunud tööle ning valitsus koostab nii järgmise aasta eelarvet kui ka riigieelarve strateegiat, on aeg mõelda eelarve koostamise protsessi peale. Majandusarengu ja Koostöö Organisatsioon avaldas selle aasta mais uuringu, mis käsitleb tasakaalu seadusandva ja täidesaatva võimu vahel eelarve koostamisel 70 riigis.

Uuring toob välja kaks võtmetegurit, mida tuleb selle tasakaalu puhul hinnata. Esiteks, formaalselt antud võim eelarve koostamiseks. Teiseks, organisatoorne suutlikkus eelarve koostamisel. Nende kahe teguri kombinatsioonis on võimalik jagada riigid nelja gruppi. Ühes äärmuses on sellised riigid nagu USA, kus seadusandva võimu roll ja organisatoorne võimekus on eelarve koostamisel suuremad kui täidesaatval võimul.

parlamendi poolt peaaegu muutmata kujul. Ilmselgelt ei ole selline olukord hea fiskaal-demokraatia arenguks, rääkimata kaasava eelarve koostamisest.

Ülejäänud kahes grupis olevates riikides on tasakaal eelarve koostamisel võimu ja organisatoorse võimekuse vahel korrast ära. Näiteks Prantsusmaal ja Lõuna-Koreas on organisatoorne võimekus seadusandval võimul hea, kuid võim eelarve muutmiseks väike. Nendest erinevad Saksamaa ja Soome, kus seadusandlikul võimul ei ole piisavat organisatoorset suutlikkust.

Kuigi Eestit uuringus ei käsitleta, siis ilmselt kuulub Eesti viimasesse gruppi. Organisatoorset võimet saaks suurendada, kui kasutada eelarve koostamisel avaandmeid, teha eelarve avatumaks ja läbipaistvamaks ning ideaalis kaasavamaks. Sellest oli juttu eelmises uudiskirjas. See muidugi ei ole piisav eeltingimus eelarve koostamise võimekuse suurendamiseks, vaid üks tegur.

Samuti tuleneb nende kahe teguri – seadusjärgse mandaadi ja organisatoorse suutlikkuse – vaheline tasakaal laiemalt riigivalitsemise olemusest. Arenguseire Keskus koostas möödunud aastal viis riigivalitsemise stsenaariumit. Neist tervelt neli ei näe ette Riigikogu võimu ja organisatoorse võimekuse olulist suurenemist riigieelarve koostamisel, kuna neid stsenaariume iseloomustab täidesaatva võimu keskne tsentraliseeritud juhtimine. Viiendas, hajutatud valitsemise stsenaariumis „Võrgustunud riik” leiab aset Riigikogu rolli oluline suurenemine eelarve ja riigieelarve strateegia koostamisel.

Euroopa Nõukogu inimõiguste komisjon on välja andnud kümme soovitust, mis aitavad liikmesriikidel kaitsta inimõigusi tehisintellekti rakenduste arendamise ja kasutamise korral. Üheks soovituseks on niisuguse õigusliku raamistiku loomine, millega kehtestataks ametiasutustele nõue viia läbi inimõigustele avalduva mõju hindamine iga kord, kui soetatakse või arendatakse tehisintellekti rakendusi. Tehisintellekti lahenduste soetamise ja arendamise korral peetakse oluliseks ka läbipaistvat riigihanke protsessi ning avalikku konsultatsiooni asjasse puutuvate osapooltega.

seaduste augud, mis takistavad tehisintellekti arendajaid ja rakendajaid vastutusele võtmast, kui nad rikuvad inimõigusi. Seejuures tuleks ka veenduda, kas inimeste eraelu ja andmed on seadusega piisavalt kaitstud. Soovitatav on luua ametiasutus, mis hakkab riiki nõustama ja tõstma inimeste teadlikkust tehisintellekti vallas.

Maailma Majandusfoorumil (WEF) on valminud valge paber, mis rõhutab vajadust põhjaliku riski- ja kasuanalüüsi järele enne tehisintellekti arendamist, kuna tehisintellektiga võivad kaasneda soovimatud tagajärjed, nagu töökohtade kadumine, inimlikkuse kadumine sotsiaalsetes suhetes, inimelu ja -väärikuse kaitse vähenemine, eraelu puutumatuse kadumine jne. Üks näide ajaloost on tuumaenergia arendamine, millega loodeti lahendada maailma energiavarustuse probleem. Tuumaenergeetika arendamine on aga kaasa toonud soovimatu tagajärjena tuumarelvad ning siiani on lahendamata tuumajäätmete probleem. Riski- ja kasuanalüüsi eesmärk ei ole tehisintellekti kasutamise piiramine, vaid tagamine, et tehisintellekti arendatakse ja rakendatakse inimestele ja ühiskonnale vastuvõetaval viisil.

Samuti tuuakse valges paberis välja, et tehisintellekti arendamise ja rakendamisega seotud eetilisi probleeme ei ole otstarbekas lahendada üksnes seaduste tasandil, kuna eetilised dilemmad võivad tehisintellekti rakenduste korral olla väga erinevad, kuid seadused suudavad tavaliselt kaitsta vaid kokkulepituid üldisi eetilisi põhimõtteid arvesta-

valitsemismudeli tehisintellekti rakendamisega kaasnevate eetiliste dilemmade lahendamiseks, mis on kombinatsioon erinevatest poliitikakujundamise vahenditest ja tasanditest.

Joonis 1. Tehisintellekti valitsemismudel

Allikas: World Economic Forum

15. mail toimus Riigikantselei ning Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituudi (IEEE) eestvedamisel tehisintellekti eetika konverents, kus tutvustati IEEE Standardite Ühingu väljatöötamise järgus olevat standardit P7000 (Model Process for Addressing Ethical Concerns During System Design). Standardis kirjeldatakse, kuidas süsteemi või tarkvara puhul tuvastada ja analüüsida potentsiaalseid eetika küsimusi igas arenduse faasis, et vältida hilisemaid negatiivseid tagajärgi. Eeldatavasti avaldatakse nimetatud standard 2019. aasta lõpus. Samal konverentsil räägiti ka algatusest ECPAIS (Ethics Certification Program for Autonomous and Intelligent Systems), mis võimaldab erinevaid süsteeme ja tarkvara standardi P7000 vastu sertifitseerida ehk viib tehisintellekti eetika põhimõtted praktikasse. 

Euroopa Liidu kodanike suurim ootus poliitikutele ei ole referendum migratsiooni üle. Võtmeküsimus pole mitte avatud Euroopa või suletud rahvusriigid, vaid status quo või muutused. Nii leiavad mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu eksperdid Ivan Krastev, Mark Leonard ja Susi Dennison 14 liikmesriigis korraldatud küsitluse tulemusi analüüsides.

rahvastikust tajub suurimat ohtu islamiäärmusluses, 16% majanduse kehvas käekäigus ja 11% tõusvates natsionalistlikes meeleoludes. Neile teemadele järgnevad mured kliimamuutuste ja Venemaa võimaliku käitumise pärast.

Küsitlustulemuste alusel järeldavad autorid, et erinevalt USAst ja Ühendkuningriigist ei ole enamikus Euroopa riikides välja kujunenud hõimupoliitikat (tribal politics), kus ühesuguste sotsiaal-majanduslike tunnustega inimesed hääletaksid ühtmoodi. Inimesed otsivad parteiprogrammidest neile olulisi teemasid ja seejuures ei ole määrav, kas ollakse euroskeptiliste parteide või peavooluparteide pooldajate hulgas: üleminekut teisele poole kaalub peaaegu võrdne hulk inimesi mõlemas leeris.

Rindejoon ei jookse ka Euroopa-meelsete ja rahvuslaste vahelt. Üksnes 25% küsitletutest polnud nõus väitega, et Euroopa identiteet on neile sama oluline kui nende rahvuslik identiteet. Ülekaalukas enamik Euroopa inimesi peab neid kaht identiteeti üksteist täiendavateks, mitte vastanduvateks.

Joonis 1. Euroopa ja rahvusliku identiteedi olulisus valitud riikide lõikes

Allikas: Euroopa Välissuhete Nõukogu

Põhja pole all ka arusaamal Euroopa-meelsest Läänest ja Euroopa-vastasest Idast. Euroopa Liitu nähakse sageli tegurina, mis piirab liikmesriigi valitsuse võimalusi. Kuid

juures kõige rohkem mõtlevad niimoodi inimesed Poolas, Ungaris, Rumeenias ja Hispaanias. Seega tegelik lõhe suhtumises Euroopa Liitu ei jookse niivõrd Euroopa-meelsuse või -vastasuse vahelt, vaid sõltub sellest, kuivõrd inimesed usaldavad oma riigi poliitilist süsteemi.

Joonis 2. Suhtumine Euroopa Liitu kui liikmesriikide valitsemist mõjutavasse tegurisse

Allikas: Euroopa Välissuhete Nõukogu

Euroopa inimeste kõige teravamate murede taustal on huvipakkuv vaadata, mis on need valdkonnad, kus Euroopa Komisjon näeb, et ühtne üleeuroopaline poliitika suudab rohkem, kui liikmesriigid eraldi suudaksid. Euroopa Komisjoni juures tegutsev Euroopa Poliitilise Strateegia Keskus on avaldanud raporti „Delivering on European Common Goods“. Raportis tuuakse välja järgmised teemad: Euroopa majanduslik mõjukus maailmas, julgeolek, rände ja piiride haldamine, energia ja kliima, tehnoloogia ja innovatsioon ning demokraatia ja vabadus. Need on teemad, kus liikmesriikide käed üksi tegutsedes jäävad mitmetel põhjustel lühikeseks. Näiteks on üksnes Euroopa Liidul tervikuna piisav mõjukus, et sõlmida leppeid kolmandate riikidega rände haldamiseks ja Euroopa Liidust tagasisaadetute vastuvõtmiseks.

Miks digitaalne innovatsioon on riikides nii erineval tasemel, milliseid tegevusi riigid teevad innovatsioonistrateegiate rakendamiseks ning miks innovatsioonisüsteemid alati ei õnnestu, analüüsis äsjailmunud kokkuvõttes Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), andes põhjaliku ülevaate riikide digitaalse innovatsiooni strateegiatest ja initsiatiividest. Tõdetakse, et digitaalne innovatsioon toob kaasa terve rea suuri sotsiaal-majanduslikke muutusi ühiskonnas, samal ajal vajavad innovatsioonisüsteemid ise uuendusi.

Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni professor Indrek Ibrus tutvustas Arenguseire Keskuse teemaõhtul üht võimalikku uut vaadet innovatsioonisüsteemidele. Koostöös partneritega Soomest ja Norrast töötasid Tallinna Ülikooli teadlased välja nn

koondumisel. Tutvustatud uuring keskendus just Läänemere piirkonna riikide ristinnovatsioonisüsteemidele ja osutas nii raskustele ja ohtudele kui ka võimalustele. Näiteks Taanis, kus on audiovisuaalkunsti valdkond kõrgel tasemel ning kus tervishoiusüsteem nõuab suuri muutusi, loodi teadlikult kahe sektori vahel koostööd, mille tulemusena kasvasid välja iduettevõtted, kes rakendasid virtuaalreaalsuse ning teisi audiovisuaalvaldkonna võimalusi meditsiiniteenuste pakkumisel või meditsiinipersonali koolitamisel. Sarnane sektoritevaheline innovatsioon toob tulemusi ka haridusteenuste korraldamisel või pakub digilahendusi turismisektori probleemidele, tõdetakse uuringus. 

Just tervishoiuteenuste areng võib olla enim mõjutatud innovatsioonisüsteemide tõhususest, viitab ka Maailma Majandusfoorumi (WEF) äsjane tervisetehnoloogiate arengut analüüsiv uuring. Demograafilised muutused toovad kaasa tervishoiusüsteemi koormuse märkimisväärse kasvu – aastal 2050 on enam kui viiendik maailma rahvastikust vanemad kui 60 aastat ning kaks kolmandikku praegu sündivatest lastest elab 100-aastaseks, tuuakse uuringus välja. Probleemile nähakse leevendust tärkavate tehnoloogiate rakendamises. Esile tõstetakse hulk murrangulisi valdkondi, näiteks geenitehnoloogia, koetehnoloogia, vähi genoomika ja immunoteraapia, täppismeditsiin, optogeneetika jm. Suurt potentsiaali nähakse digitehnoloogiatel, nagu suurandmete kasutamine, tehisintellekt, aga ka droonid või 3D‑printimine, mis toovad kaasa olulisi muutusi meditsiinisüsteemis.

Tervisesüsteemi areng on suurel määral seotud avaliku sektori kui regulaatori ja turuosalise (tavapäraselt suurima teenuseostja) valikutega. Ülalmainitud Tallinna Ülikooli teadlaste uuringus esitatud näide tervisevaldkonna kaasamisest ristinnovatsioonisüsteemi võib ka Eestis olla üks edasiviivatest lahendustest.

Tugevat keskklassi on läbi ajaloo peetud majanduse kasvumootoriks ja stabiilse ning kaasava ühiskonna alustalaks. Mitmete põlvkondade jooksul oli keskklassi kuulumine

ebastabiilsuse põhjuseks. Seetõttu on viimasel ajal hakatud keskklassi muredele rohkem tähelepanu pöörama.

Aprillis avaldatud Majandusarengu ja Koostöö Organisatsiooni (OECD) aruanne „Under Pressure: The Squeezed Middle Class“ toob välja keskklassi väheneva majandusliku toimetuleku, mille tulemusel jääb nõrgemaks arusaam keskklassist kui turvalisest ideaalist. Näiteks on viimasel kahel kümnendil OECD riikides kinnisvarahinnad kasvanud

misest palgakasvust kiiremini suurenenud. Selle tulemusel on kasvanud finantssurve keskklassile nii praegu kui ka tulevikku vaadates. Enam kui üks viiest keskklassi kuuluvast inimesest kulutab täna rohkem kui teenib, mis tähendab võlgade ülekoormuse riski. Keskmiselt enam kui pooled OECD riikide keskklassi elanikest on öelnud, et nende igapäevast toimetulekut iseloomustab ots otsaga kokkutulek. Ehk on keskklass seadnud endale ise liiga kõrged elustiilistandardid?

Keskklassi eluasemeküsimusi analüüsis hiljuti Ameerika Ühendriikide näitel uuringugrupp Brookings, vaadates nelja dimensiooni: taskukohasus, ruumi piisavus, transpordiks kuluv aeg ja kodu omamine. Isegi kui keskmine keskklassi pere saab USAs mõistliku hinnaga elamise, kuhu mahuvad kõik pereliikmed mugavalt ära ja kust tööle või kooli liikumise aeg on mõistlik, on madalama sissetulekuga keskklassi liikmetel, noorematel inimestel, mittevalgetel ning ülerahvastatud suurlinnades elavatel inimestel keeruline lubada endale kinnisvara ostmist või nende kinnisvara on ebamõistlik oma suuruse või kauguse poolest.

Olukord ei tõota paraneda, tõenäoliselt võimendavad praegused muutused tööturul keskklassi probleeme lähikümnenditel veelgi. Juba praegu on näha, et keskmise sissetuleku teenimiseks ei piisa keskmisest oskustasemest, keskklassi kuuluvad peami-

järjest vähem (OECD Skills Outlook). Veelgi enam, ühte kuuest keskmise sissetulekuga töökohast ähvardab OECD riikides automatiseerimine, mis toob kaasa töötuse kasvu ja vajaduse enam ümber õppida.

Samal ajal, kui rikas läänemaailm on keskklassi pärast mures, on maailma jõukus üha enam jõudmas Aasiasse, kus keskklassi osatähtsuse suurenemine on paljuski hiljutine trend. Kas läänemaailma keskklassi kuldsed ajad on läbi?

Johanna Vallistu: 2035. aasta tööturu arenguteks tasub valmistuda juba praegu (personaliuudised.ee, 22.05.2019)

Meelis Kitsing: Riigieelarves on seadusega ettemääratud kulutusi, millest mööda minna ei saa (ETV, Terevisioon, 21.05.2019)

Meelis Kitsing riigieelarve strateegia arutelust (Vikerraadio,  21.05.2019)

Meelis Kitsing: Kuidas valitseda Eesti riiki (vähemalt) viiel erineval moel (Eesti Ekspress, 15.05.2019) 

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.