Head lugejad!

Jaanuarikuises uudiskirjas toome teieni kümme peamist teemat, millele 2019. aastal Euroopa Liit enim tähelepanu pöörab. Lisaks selgub, et elektriautode väärtusahelad on ümber kujunemas ja ka Eesti ettevõtjatel on soodne võimalus Euroopa autotööstuse väärtusahelatega liitumiseks. Viimasel ajal on hakatud rääkima Hiina majanduskasvu aeglustumisest ─ vaatame, mida erinevad prognoosid selle kohta ütlevad. Selgitame digiplatvormide olulist rolli riikidevaheliste turubarjääride murdmisel ja toimiva ühisturu saavutamisel. Lõpetuseks toome teieni Arenguseire Keskuses toimunud innovatsiooni- poliitika hindamise teemaõhtu põhisõnumid. Head lugemist!

Kümme teemat, mida tasub 2019. aastal jälgida

Mis juhtub Euroopa autotööstusega elektriautodele üleminekul?

Kui palju ja kui kaua Hiina majanduskasv kahaneb?

Kas digiplatvormid päästavad Euroopa Liidu ühisturu?

Innovatsioonipoliitika hindamise teemaõhtu Arenguseire Keskuses

Arenguseire Keskus meedias

Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) poliitikaanalüütikud on teinud ülevaate kümnest teemast, millega Euroopa Liit 2019. aastal tõenäoliselt enim tegeleb.

Teemad jagunevad kolmeks plokiks. Esimene ehk institutsionaalne plokk on seotud eesootavate muudatustega Euroopa Liidu poliitilisel maastikul. Maikuus hääletavad kodanikud Euroopa Parlamendi valimistel ja nende tehtud valikud määravad omakorda Euroopa Komisjoni uue koosseisu. Peale selle peab peatselt 27-liikmeline Euroopa Liit uues olukorras edasi liikuma. Uue finantsraamistikuga määrab liit järgmiseks seitsmeks aastaks kindlaks tema käsutuses olevate rahaliste vahendite jagunemise, et viia ellu oma tulevikuvisiooni ja muuta see 450 miljoni kodaniku jaoks reaalsuseks.

Teise ploki moodustavad neli geopoliitilist küsimust. Tuleb uuesti mõtestada Euroopa suhteid Aafrikaga ja otsida partnerlusvõimalusi. Rahvusvahelisel areenil mõjutavad Euroopa, Hiina ja USA suhteid kaubandussõjad ning oluline on Euroopa Liidu vastus neile. Sisejulgeoleku tagamisel on suurim väljakutse digitaalne kuritegevus ja see, kuidas Euroopa Liit sellega toime tuleb. Samuti uuritakse keskkonna- ja kliimaprobleeme ookeanide vaatenurgast ning selgitatakse välja tõenäolised arengud.

Kolmas plokk keskendub tehnoloogiateemadele. Analüüsitakse Euroopa Liidu rolli tehisintellekti arengus 2019. aastal ja pärast seda. Uuritakse ka kasvavat elektrisõidukite turgu ja Euroopa Liidu tegevust selle toetamisel. Keskendutakse digitaalse ümberkujundamise teemale: uuritakse, kuidas kõige paremini luua digitaalset majandust ning vajalikku õiguslikku ja eetilist raamistikku.

Välisõhu probleemid linnades ja fossiilkütusel põhineva transpordiga kaasnevate tervisemõjude teadvustamine on muutmas auto kasutamise harjumusi. Eelkõige on muutusi põhjustanud tehnoloogilised arengud elektriautonduses. Seetõttu on paslik uurida, kuidas võib elektriautode levik mõjutada Euroopa autotööstuse tulevikku.

Võimalike mõjude kirjeldamisel tuleks esmalt mõelda autotööstusele laiemas tähenduses. See on sektor, kus on väga pikad tarneahelad ja mis on tihedalt seotud teiste majandusharudega. Peale mootorsõidukite ja nende osade tootmise tegeldakse ka hoolduse ja remondiga, autokütuste ja -osade müügiga, rendi ja liisinguga jne. Brüsseli mõttekoda Bruegel on oma hiljuti avaldatud ülevaates hinnanud, et seotud tegevusvaldkondi arvesse võttes luuakse Euroopa riikide autotööstuses keskmiselt üle 6% lisandväärtusest ja mitmes riigis (nt Slovakkia, Tšehhi, Ungari, Saksamaa) isegi üle 10%.

ehitusega: sisepõlemismootoriga autos on hinnanguliselt 1400 suuremat komponenti, elektriautos seevastu vaid 200.

Lihtsam ehitus tähendab ühelt poolt seda, et elektriautode tootmiseks on vaja märksa vähem tööjõudu. Seega väheneb suure tõenäosusega töökohtade arv autode kokkupanekul. Teisalt vajavad elektriautod oma lihtsama ehituse tõttu ka märksa vähem hooldust ja auto elutsükli jooksul tuleb välja vahetada väiksem arv detaile. See mõjutab autode müügi ja järelteenindusega tegelevaid ettevõtteid, kes teenivad suure osa oma müügitulust just remondi- ja hooldusteenustega.

Veelgi olulisem on elektriautodega kaasnev mõju autotööstuse tarneahelatele, sest elektriautode valmistamisel kasutatakse teistsuguseid detaile. Ühes uuringus leiti Volkswagen Golfi ja selle elektriautost analoogi kõrvutades, et kuni 60% elektriauto detailidest pärinesid väljastpoolt traditsioonilisi autotööstuse tarneahelaid. See on praegustele autotööstuse tarnijatele selge signaal, et nende osatähtsus elektriautode väärtusahelates võib oluliselt kahaneda ja mahukad investeeringud, mis on tehtud sisepõlemismootoriga autosid silmas pidades, muutuvad kasutuks. Seega peavad tarnijad ellujäämiseks oludega kohanema ning piltlikult öeldes asuma summutite ja käigukastide asemel tarnima elektrimootoreid ja regeneratiivseid pidurdussüsteeme. Autotööstuse väärtusahelatesse kuuluvate allhankijate kadumise või ümberpaiknemisega kaasnevad negatiivsed mõjud võivad eriti teravalt ilmneda regionaalsel tasandil. Võimalikke mõjusid on püütud ka arvudesse panna. Saksamaa kohta antud hinnangu järgi mõjutab elektriautode üleminek vähemalt 600 000 töökohta.

Joonis 1. Elektriauto ja sisepõlemismootoriga auto tootmiskulude võrdlus

Allikas: UBS Report Q-Series. „UBS Evidence Lab Electric Car Teardown – Disruption Ahead?“, 2017

eriti akude ja energiasalvestuse tehnoloogia valdkonnas laiemalt. Ka Eesti ettevõtetele on praegu väga soodne aeg Euroopa autotööstuse väärtusahelatega liitumiseks ja oma niššide leidmiseks.

Hiina viimaste aastakümnete erakordse majanduskasvu taustal peetakse tihtipeale loomulikuks, et selline trend jätkub ka tulevikus. See võimaldab Hiinal tõusta maailma mõjuvõimsaimaks majanduseks, mille tulemuseks on paratamatult globaalse geoökonoomilise ja -poliitilise süsteemi ümberkorraldamine.

Ühendkuningriigi suurpank Standard Chartered ennustab, et aastaks 2030 on Hiina nominaalne sisemajanduse koguprodukt (SKP) 64,2 triljonit, India SKP 46,3 triljonit ja USA SKP 31 triljonit dollarit. Panga hinnangul on 2030. aastani Hiina keskmine aastane majanduskasv 5%, mis on küll väiksem kui varasematel kümnenditel, kuid tähendab endiselt tõsist kasvu.

Detsembris Tallinnas esinenud Portugali endine tipp-poliitik ja politoloog Bruno Maçães on ajakirjas Foreign Policy avaldatud artiklis veendunud, et Hiinast saab järgmistel kümnenditel globaalse majanduse keskus.

Juba 2010. aastal lõi rahvusvaheline laevandus- ja energiatehnoloogia ettevõte Wärtsilä kolm stsenaariumit maailmamajanduse kohta aastani 2030, millest üks, „Kollane jõgi“, nägi ette Hiina domineerimist maailmamerel ja globaalses majanduses.

Kuid Hiina majanduskasvu trendi tulevikku pikendamine võib olla vale eeldus. Lähitulevik ei pruugi olla viimaste aastakümnete peegeldus, vaid kõverpeegeldus. Hiina majanduskasvu olulise aeglustumise peamine oht ei tulene praegusest USA-Hiina

Globaalse uuringufirma Capital Economicsi jaanuaris avaldatud ülevaates rõhutatakse, et Hiina majanduskasvu kahanemine jätkub hoolimata kavandatud rahandus- ja rahapoliitika 

duskasvu olulise aeglustumise põhjused on strukturaalsed. Eelmiste stiimulite rakendamise tulemuseks on massiivsed üleinvesteeringud ja ettevõtete suur võlakoormus. Tarbijate ebakindlus on suurenenud.

Capital Economicsi detsembris avaldatud pikaajalise globaalse majandusväljavaate järgi on Hiina aastal 2040 ostujõupariteedi alusel hinnatud SKP põhjal küll maailma suurim majandus oma 17%-ga, kuid India osakaal on 15% ja USA osakaal 14%. 2018. aastal oli see jaotus vastavalt 19%, 8% ja 15%.

Hiina esiletõusu pidurdumise taga on majanduskasvu aeglustumine järgmise kahe kümnendi jooksul. SKP suureneb järgmise 20 aastaga 70%, kuid see on oluliselt tagasihoidlikum kasv võrreldes viiekordse SKP kasvuga viimase kahe kümnendi jooksul.

Aastatel 2023–2027 on Hiina keskmine aastane majanduskasv prognooside järgi 3% piirimail ja 2028.–2037. aastal lausa 2% lähedal.

Capital Economicsi hinnangul on pikas perspektiivis Hiina majanduskasv väiksem kui Ameerika Ühendriikides, kus majandus kasvab 2028.–2037. aastal umbes 3%, ja jääb tugevalt maha Indiast, mille puhul peetakse loomulikuks 5,5%-suurust kasvu. Capital Economicsi arvates on Hiina väikese majanduskasvu põhjuseks üleinvesteerimine ja tööealise elanikkonna vähenemine ning riigijuhtide soovimatus nende strukturaalsete probleemidega tegeleda. Samal ajal suudab USA oluliselt tootlikkust kasvatada ja aastal 2040 on seal SKP elaniku kohta kahe kolmandiku võrra suurem kui Hiinas.

Meie väljaandes „Pikksilm“ kirjutas Meelis Kitsing hiljuti, et kuigi Euroopas soovivad paljud digiplatvorme senisest enam reguleerida, võib sellel tegevusel olla negatiivseid kõrvalmõjusid ja on oht laps pesuveega välja visata. Brüsseli mõttekoda ECIPE on võtnud veelgi reljeefsema seisukoha. Artiklis „Online Platforms, Economic Integration and Europe’s Rent-Seeking Society: Why Online Platforms Deliver on What EU Governments Fail to Achieve“ väidab Matthias Bauer, et Euroopa Liidu ühtse siseturu (single market) areng on lootusetult toppama jäänud. Ainult digiplatvormid on suutnud murda riikidevahelisi turubarjääre ja kujutavad endast seetõttu viimast õlekõrt toimiva ühisturu saavutamisel. Paradoksaalselt aga ei kiida Euroopa riikide ja linnade valitsused platvorme selle eest sugugi, vaid vastupidi, leiutavad viise nende vaenamiseks ja turult tõrjumiseks. Tuntumad näited on Uberi keelamine või litsentsist ilmajätmine mitmes 

Bauer leiab, et turureeglite harmoneerimine Euroopa Liidu õigusega on meenutanud kassi-hiire mängu: vanade turukaitseviiside asemele on astunud uued mõnes muus ärisektoris. Regulatiivne mitmekesisus on subsiidium suurettevõtetele, kuna ülepiirilise äritegevuse suur kulu takistab väiksematel ettevõtetel teistesse riikidesse laieneda. Seevastu digiplatvormid on sisse juhatanud uue ajastu ülepiirilises äris ning muutnud turud, kus nad tegutsevad, täiuslikumaks selle sõna majandusteoreetilises tähenduses: vähendanud sisenemisbarjääre ja tehingukulusid. Digiplatvormid on suutnud seda, mida Euroopa poliitikakujundajad pole suutnud saavutada, nimelt valiku ülisuure laienemise, nii et paljude riikide ettevõtete tooted või teenused on tarbijale kättesaadavad üheltainsalt platvormilt. Ettevõtetel on võimalik üheainsa platvormi kaudu ulatuda kümnete ja sadade miljonite tarbijateni. Suurem kauba- ja teenuste valik tähendab ühtlasi tarbijatele ka soodsamaid hindu.

Ei platvormil tegutsev ettevõte ega tarbija pea muretsema eri riikide regulatsioonide pärast, sest platvorm oskab arvesse võtta käibemaksumäärade, tarbijakaitsenõuete või lepinguõiguse erinevusi. Kuna platvorm tegutseb ühel ajal kahel turul, teenindades nii teenuse osutajaid kui ka tarbijaid, ei pea poliitikud ECIPE arvates võimalike ebaausate äritavade pärast muretsema. Platvormi kasutegur tarbijate jaoks suureneb iga lisanduva teenuseosutajaga ja vastupidi. Seega on platvormid väga motiveeritud, et olla oma turu head haldajad. Seda väidet kinnitab asjaolu, et paljud platvormid töötavad eneseregulatsiooni korras välja häid tavasid, millest juhinduda. Ebaausa või ebaseadusliku tegevuse puhul on nad platvormi kasutajate korralekutsumisel sageli tõhusamad kui  järelevalveasutused. 

Bauer väidab koguni, et tarbijate „lukustamine“ ehk üksnes omaenda platvormiga ühilduvate rakenduste toetamine ja levitamine on hea nähtus, sest see tähendab ühele platvormile suurt hulka äppe, milleni tarbija ise kuidagi ei küüniks. Ning kui kellelegi meeldib konkurents, siis palun väga: konkurents toimib suurte platvormide, näiteks Androidi ja Apple’i vahel. Euroopa poliitikute vaenulik suhtumine platvormidesse tuleneb ECIPE hinnangul otseselt seniste turuosaliste ja vanade ärimudelite kaitsmisest, mistõttu jääb Euroopa USA-st ja Hiinast platvormimajanduse leviku poolest maha.

Joonis 1. Platvormiettevõtted piirkonniti

Allikas: The Center for Global Enterprise, 2016

Kreeka teadlased Vassilis Hatzopoulus ja Sofia Roma toovad oma jagamismajandust ja Euroopa Liidu õigust käsitlevas artiklis välja, et mitte ainult riikide turukaitse ei takista platvormide levikut, vaid ka ühisturu arengu hüvanguks loodud reeglid ise, sest need on sageli moraalselt vananenud. Näiteks riigihangete direktiiv peaks looma ettevõtetele võrdse juurdepääsu Euroopa Liidu hangetele. Kuna üheks hindamisaluseks on ettevõtte finantsseis, siis kuidas saaks majutust vahendav platvorm, millel pole muud vara kui tarkvara ja mõned töötajad, konkureerida hankel hotelliketiga, millel on miljonite eest kinnisvara ja sadu töötajaid? Või kuidas saaks platvorm täita professionaalse pädevuse 

Digiplatvormid, nagu nimigi ütleb, tegutsevad digitaalses sfääris. Võiks arvata, et just neid peaks soosima infoühiskonna teenuste direktiiv, mis soodustab selliste teenuste vaba liikumist, mida osutatakse distantsilt elektrooniliste vahendite abil. Mõni platvorm võibki kenasti kohaldamisalasse kuuluda. Paljude, eriti jagamismajanduse platvormide puhul on aga probleemiks see, kui nad hõlmavad ka teenust ennast (underlying service). Sel juhul nimetatud direktiivist abi ei ole. Ka Eestis vaieldi pikalt, kas Uber ja Taxify on üksnes vahendajad või siiski taksofirmad. Ühistranspordiseaduse muudatusega 2017. aastal võrdsustati nad klassikaliste taksoettevõtetega. 

Kuidas me teame, kas riigi poliitikad ja programmid on olnud mõjusad ning täitnud oma eesmärke? Vähemalt teoreetiliselt peaks riik oma sekkumisi regulaarselt hindama, kuid tihtipeale jääb see tegevus unarusse või tehakse seda pealiskaudselt. Hindamine võib jääda ressursside ja teadmiste puudumise või lihtsalt tahtmatuse taha. See tähendab aga, et me ei pruugigi teada saada, kas probleemi lahendamiseks on otstarbekalt tegevusi valitud ja ressursse kasutatud.

7. jaanuaril rääkisime hindamisest innovatsioonipoliitika näitel. Innovatsiooni puhul on hindamised, sh mõjuhindamised, eriti olulised, sest sarnastel meetmetel võib eri riikides olla näiteks ettevõtluskeskkonnast sõltuvalt erinev mõju. Samal ajal on innovatsioonil majanduse arengus võtmeroll. Copenhagen Business Schooli doktorant Mart Laatsit tutvustas Arenguseire Keskuse teemaõhtul enda ja Susana Borráse innovatsioonipoliitika hindamise teemalist uurimistööd, mille tulemused avaldati hiljuti ajakirjas Research Policy („Towards system oriented innovation policy evaluation? Evidence from EU28 member states“).

Laatsit ja Borrás koostasid innovatsioonipoliitika hindamise indeksi, mille abil andsid hinnangu riikide tegevusele või tegematajätmisele. Laatsiti sõnul on innovatsioonipoliitika hea hindamise puhul esindatud neli olulisemat elementi: 1) ulatus ehk milliseid poliitikatasandeid hindamine katab, 2) süsteemi vaade ehk kas poliitikat hinnatakse eraldi või süsteemi kontekstis, 3) sagedus ehk kui tihti poliitikat hinnatakse ja 4) teadmusallikad ehk milliseid allikaid hindamisse kaasatakse.

Tulemused näitavad, et Euroopa Liidu riikides on innovatsioonipoliitika kaootilisevõitu: seda tehakse ad hoc ja pigem meetmete kui süsteemi tasandil. Positiivne on see, et kombineeritakse erinevaid allikaid. Laatsiti ja Borráse koostatud innovatsioonipoliitika hindamise indeksist on näha, et kuue Euroopa Liidu riigi kohta võib öelda, et nad on tõesti jõudnud süsteemse innovatsioonipoliitika hindamise praktikani. Need on Holland, Austria, Saksamaa, Soome, Rootsi ja Iirimaa. Võime aga ka enda innovatsioonipoliitika hindamisega rahul olla: hindamiste ülevaated on ilmunud küllaltki regulaarselt, on kasutatud erinevaid allikaid ja hinnatud ka meetmete ühiskondlik-majanduslikku mõju. Seetõttu paigutume indeksi alusel edukuselt teise riikide gruppi, milles on ka näiteks Taani, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Belgia, Poola, Leedu ja Sloveenia. Neid riike iseloomustab edasijõudnud meetodite arendamine, süsteemi tasandi ja poliitikate koosmõju arvestamine hindamises. Samal ajal on Euroopa Liidus endiselt suur hulk riike, kes näevad veel vaeva elementaarse innovatsioonipoliitika hindamise võimekuse loomisega, näiteks Bulgaaria, Horvaatia, Rumeenia, Slovakkia, Küpros ja Kreeka.

Miks siis ikkagi mõned riigid oma innovatsioonipoliitikat rohkem ja paremini hindavad? Mart Laatsit tõi teemaõhtul välja, et tema teadustöö jaoks loodud indeksi väärtuse ja riikide üldist innovatsioonivõimekust näitava European Innovation Scoreboardi vahel on selge seos. Ehk riigid, mis on ise innovaatilisemad, näevad oma innovatsioonisüsteemide hindamisega ka rohkem vaeva. Üks oluline tegur on ka hindamiskultuur ja väljakujunenud praktikad riigis. Huvitaval kombel on aga Laatsit leidnud ka seose innovatsioonimeetmete tuluallikate ja hindamiste vahel. Nimelt riigid, mis kasutavad rohkem Euroopa Liidu struktuurivahendeid ja mille riigieelarvelise rahastuse osakaal innovatsioonipoliitikas on väiksem, on ka innovatsioonipoliitika hindamisest vähem huvitatud.

Johanna Vallistu: Kes teeb ära tuleviku töö? (Äripäev, 15.01.2019)

Kuidas me kestame? (ajakiri Hea Kodanik, 01.2019)

Kui hästi meil päriselt läheb, kui meil läheb hästi? (majandus24.postimees.ee,  08.01.2019)

Riigikogu Toimetiste uus number keskendub Eesti rahvastikule (ERR, 05.12.2018)

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.