Ettekuulutus maailma tulevikust kui suurest globaalkülast ei ole täitunud. Nii maailma-poliitikas kui kohalikul tasandil süveneb polariseerumine. Vaba internet ei osutugi inim-õiguseks, vaid hoopis ebapüsivaks algseisundiks, mida maailma eri riigid pole veel jõud-nud või suutnud oma käe järgi ümber kujundada. Järgnevatel aastatel kasvab interneti reguleerimine ning suutmatus leida ühiseid rahvusvahelisi lahendusi viib õigusliku võidu-relvastumiseni. Ettevõtete vahel kasvab digilõhe, mis järjest enam määrab ettevõtete tootlikkust ja pikaajalist edu. Seejuures on digitaliseerimisinvesteeringuid varem mitte teinud ettevõtete juurdepääs digitaliseerimiseks vajalikule rahastamisele Euroopas üle kolme korra keerulisem kui USAs. 

Head tutvumist!

Splinterneti koidik

Miks regionaalsed erinevused ei kao?

Kas ettevõtetevaheline digilõhe  on paratamatus?

Digiplatvormidest Aasias ja Euroopas

Arenguseire Keskus meedias

Ameerika Ühendriikides liberaalse turumajanduse ja sõnavabaduse tuules sündinud interneti nägu on muutumas. Internet ei ole enam ühtne avatud globaalne võrk (world wide web), mis paistab ühesugune sõltumata sisselogimise kohast. Ingliskeelses keeleruumis on kasutusele tulnud sõna splinternet, mis tähistab killustunud, piirkondade kaupa erinevat internetti. Selle poole paistabki maailm teel olevat.

Pariisis paiknev interneti ja jurisdiktsiooni poliitikavõrgustik (Internet & Jurisdiction Policy Network) avaldas hiljuti esmakordse tervikülevaate interneti arengutrendidest ning blok-

Eestis oleme harjunud pidama vaba internetti inimõiguseks, kuna jagame ameerikalikke väärtusi, eelkõige sõnavabaduse ülimuslikkust ning meil ei ole religioosseid tabusid. Kuid on päris selge, et kõik maailma riigid ei võta rõõmsalt omaks USA kultuurinorme ning internet peegeldab järjest enam maailma teiste piirkondade väärtusi.

Autoritaarsed riigid on soovinud internetti oma käe järgi ümber kujundada juba selle leviku algusest alates. Internetikasutajad Hiinas ja Venemaal on harjunud põrkuma tulemüüri-dega, kui püüavad juurde pääseda välismaistele veebilehtedele. Hiina ja Venemaa eest-võttel on hakatud rääkima „interneti suveräänsusest“, mis tegelikult tähendab lääne inter-netiteenuste kasvavat asendamist omaenda piiratumate, aga paremini kontrollitavate teenustega. Nimetus „Suur Hiina tulemüür“ tähistab seaduste, poliitikate ja tehnoloogiate

Amazoni analoog Alibaba, Facebooki analoog Tencent. Väljaanne Economist kirjutab, kuidas Hiina ekspordib interneti ja ühiskonna kontrollimise tehnoloogiaid Aafrika riikidesse, aidates neis alla suruda demokraatia arengut ning luues uusi turge oma tehnoloogiaette-võtetele. Seniste arengute jätkudes valitseb tulevikus suures osas Aasias ja Aafrikas Hiina loodud ja juhitud internet.

Kuigi interneti tsenseerimine on kõige ulatuslikum autoritaarsetes riikides, on see tasa-haaval levimas ka demokraatlikes riikides. Nimelt on vabal internetil aja jooksul tekkinud ebasoovitavaid kõrvaltoimeid, nagu valimiste mõjutamine, terrorismi propageerimine, vihakõne ja libauudised. Nende ohtlike nähtuste leevendamiseks on paljudes riikides kehtestatud digisisu filtreerimise ja ebaseadusliku sisu kiire eemaldamise nõuded. Selle tulemuseks on piirkonniti ebaühtlane ja kirju seadusandlus. Internetifirmade juriidilise vastavuskontrolli osakonnad järjest paisuvad, jõudes järele rahvusvaheliselt tegutsevate pankade omadele. Ühtlasi tähendab see kirjusus suhteliselt kõrgemaid turubarjääre väiksematele ettevõtetele, kellele võib vajalikus mahus juriidilise vastavuse tagamine ja sisu filtreerimise tehniliste lahenduste juurutamine käia üle jõu.

Ka Euroopa Liidu andmekaitsereeglid, kuigi loodud heade kavatsustega muuta internet turvalisemaks, süvendavad interneti killustumist. Nii mõnedki USA firmad leiavad, et lihtsam on Euroopa kasutajaid blokeerida kui Euroopa Liidu andmekaitsereeglitega vastavuses olla. 

Internet on liikumas arvutitest ja nutiseadmetest välja füüsilise maailma objektidesse ja seadmetesse – kodudesse, autodesse, külmkappidesse ning isegi tänavalampidesse. Selle oluliseks eelduseks on 5G-võrk. Kuid Hiina telekomiettevõttel Huawei, kes on 5G-tehnoloogias kõige kaugemale jõudnud, on seoste tõttu Hiina riigiga ja sellest lähtuvate küberturvalisuse kahtluste tõttu keelatud USA turul tegutseda. USA veenab ka teisi riike Huawei teenetest loobuma, näiteks on seda juba teinud Austraalia. Samal ajal on Huawei tehnoloogiale tee lahti suures osas maailmast. Suure tõenäosusega ootavad maailma ees erinevate tehniliste standardite kasutuselevõtt ning peavalu põhjustavad ühildumisprob-leemid. Realiseerumata jääb ühtse globaalse standardi unistus. Seega on ka suured äri-võimalused, mida pakub asjade internet, juba eos regioonide vahel killustunud.

Kui veel 1990ndatel regionaalne ebavõrdsus Euroopas vähenes, siis sel sajandil on see vähenemine pidurdunud ja mitmel pool isegi järsult kasvule pööranud.

Arenguseire Keskuse tellitud regionaalse majanduskasvu teooriate ülevaates jõutakse järeldusele, et ettevõtluse ja oskuste koondumist suurtesse keskustesse on soosinud senine tehnoloogiline areng, üleilmastumine ja kaubanduspiirangute kaotamine. Majandus rajaneb üha enam teadmusmahukatel tegevustel, mis õitsevad (suur)linnades, kuhu koondumine pakub ettevõtetele majanduslikke eeliseid tänu paremale tööjõuvalikule ja innovatsioonivõimekusele.

Liberaalne majandusmudel eeldab, et regionaalsed erisused on ajutised ja kaovad turu-jõudude toimel. Paraku viitavad praegused kogemused, et erisused võivad olla vägagi püsivad ja isetekkelised kohanemismehhanismid ei toimi. Pigem vastupidi: näiteks töötajate liikuvus on polariseerumist hoopis võimendanud ja erineva oskustasemega

Tagajärg on see, et paljud ääremaad ja stagneeruvad tööstuspiirkonnad pole suutnud leida endale kohta „uues majanduses“ – töökohti on üha vähem, valik ahtam ja oskused ei vasta nõuetele. Inimesed tunnevad, et muutused majanduses on neile karuteene teinud. Linnapiirkondade ja ääremaade vaheliste püsivate ja kasvavate erinevuste pinnal joonis-tuvad välja oma hetkeseisundi ja kujuteldava tulevikuga rahulolematud regioonid. Kasvav rahulolematus esitab ühiskonnale mitmeid väljakutseid, sest see ohustab nii riikide majan-duslikku arengut, sotsiaalset sidusust kui ka poliitilist stabiilsust. Sellele viitab populismi esilekerkimine arenenud Euroopa riikides ja USAs, aga ka arengumaades.

Joonis. Regionaalse konkurentsivõime indeks 2019

Allikas: Annoni and Dijkstra, 2019

Valdkonna teaduskirjandus ei paku universaalset lahendust piirkondlike erinevuste kaota-miseks ning nendib, et päris ühesugust jõukuse taset kõik regioonid paratamatult ei saavuta. Küll aga jõutakse järeldusele, et kuna iga paikkonna arengut suunavad kohalikud struktuursed majandustegurid (haridustase, teadus- ja tehnoloogiline võimekus, infra-struktuuri ja institutsioonide kvaliteet), ei ole üksnes ühetaolisi abinõusid kasutav regio-naalpoliitika parim lahendus. Seetõttu tuleks tegeleda aktiivse regionaalpoliitikaga ja püüelda selle poole, et maksimaalselt ära kasutada ja arendada iga piirkonna arengu-potentsiaali. Seejuures on tähtis edutegur ka regionaalne eestvedamine, mis paneb eri-nevad eeldused piirkonna kasuks tööle.

Sarnaselt üldisele trendile Euroopa riikides on regionaalpoliitika fookus ka Eestis laienenud: regionaalsete erisuste tasandamisele suunatud ümberjagamise ja sotsiaal-poliitiliste abinõude kõrval püütakse suurendada regioonide konkurentsivõimet. Üleriigilis-

kontsentreerumist mittesoovitavaks ja seatakse eesmärgiks majanduse regionaalne tasakaalustatus, kuid seejuures lähtutakse „realistlikust vaatest“. Regionaalse võrdsuse asemel on eesmärk kompenseerida mõne paikkonna ebasoodsaid olusid ja hoida ära piirkondliku ebavõrdsuse tagajärgede kuhjumist.

Eesti maakondade arengustrateegiates tajutakse kohati küllalt hästi maakonna rolli laiemas majandussüsteemis ning vaadatakse toimunud muutustele realistlikult. Näiteks Võrumaa ja Jõgevamaa arengustrateegiad aktsepteerivad maakonna kahanemist ja seavad eesmärgiks otsida uusi võimalusi heaolu kasvatamiseks ja majandusstruktuuri arendamiseks. Samas on tegevusi, kuidas teadmismahuka majanduseni jõuda, enamasti kirjeldatud üsna pealiskaudselt. Piirkondades väljapakutud ideede rakendamisele võiks uut hoogu anda see, kui mõelda läbi ja seada sisse kindel protsess, kuidas regionaalseid arengukavasid ja planeeringuid arvestatakse riiklike arengukavade ja riigieelarve koostamisel.

Digitaliseerimisega võib kaasneda lõhenev majandusstruktuur, kuna kardetakse, et digitaliseerimisest võidavad vaid vähesed ettevõtted ning paljud ettevõtted ja töötajad hoopis kaotavad. OECD analüüs näitab kasvavat tootlikkuse erinevust maailmas esirinnas olevate ettevõtete (parima 5% hulka kuuluvad ettevõtted) ja ülejäänud ettevõtete vahel. Maailmas esirinnas olevad ettevõtted on tavaliselt suuremad, innovaatilisemad ja vastuvõtlikumad uutele tehnoloogiatele. IMFi uurijad on välja toonud, et toodete ja teenuste hinnad on tõusnud enim nendes ettevõtetes, kus hinnad on juba oma sektori kõrgeimad. Kasvava turukontsentratsiooni ja hinnatõusu suundumused kipuvad olema selgemad sektorites, kus arendatakse või võetakse laialdaselt kasutusele digitaaltehnoloogiaid, eriti digitaalteenuste valdkonnas, leiab ka OECD.

Sellised ettevõtted nagu Alibaba, Alphabet, Apple, Amazon, Facebook, Huawei ja Micro-soft on kõik pärit USAst või Hiinast, Euroopa ettevõtteid nende hulgas ei leidu. EL on digitaaltehnoloogiate ja -teenuste võidujooksus maha jäänud, kuid kõik ei ole veel kao-tatud. Edu võti peitub digitaaltehnoloogiate, sealhulgas asjade interneti ja tehisintellekti integreerimises tootmisesse ja teenustesse, leitakse McKinsey arutelupaberis.

Kasutades 2018. aastal EIB tehtud uuringu andmeid ELi ja USA ettevõtete digitaliseeri-mistegevuse kohta, leiab Bruegel, et ettevõtted on suundumas digilõhe poole. Märkimis-väärne osa ettevõtetest ei rakenda ühtegi tipptasemel digitaaltehnoloogiat ega plaani digitaliseerimisse investeerida. Siiski on ka suur hulk ettevõtteid, kes juba rakendavad

teeringuid veelgi suurendada. Väikesed tootmisettevõtted ja pikalt tegutsenud väikesed teenusettevõtted on digitaliseerimise suhtes suurema tõenäosusega passiivsed. Võttes arvesse ettevõtte suurust ja vanust, ei ole ELi ja USA ettevõtete vahel olulisi erinevusi. Seega on majanduses, kus on rohkem väikeettevõtteid, suurem digilõhe oht. 

Kuna digitaliseerimise suhtes passiivsed ettevõtted on tõenäoliselt ka vähem uuendusmeelsed ega loo uusi töökohti, on poliitika kujundamisel oluline eemaldada 

tel võrreldes USA kolleegidega suureks takistuseks (vt joonist), eriti ELi digitaalselt passiivsete ettevõtete jaoks ning eriti vanemate ja väiksemate teenusettevõtete jaoks. Seega, kui parandada nende juurdepääsu rahastamisele, võib see aidata digilõhet vähendada.

Joonis: Ettevõtete osakaal, kelle hinnangul on kapitali kaasamine investeerimise peamine takistus (2018)

Allikas: Bruegel 2019, EIB andmete põhjal

Globaalsed digiplatvormid, nagu Google, Facebook, Amazon, Tencent, Baidu ja Alibaba, leiavad üha rohkem tähelepanu poliitikakujundajate ja ekspertide hulgas, kuid rõhuase-tused on Aasias ja Euroopas erinevad.

Kui Euroopas räägitakse peamiselt platvormidega seotud riskidest ja välja-kutsetest poliitikakujundusele, siis Aasia Arengupanga detsembris toimunud kõrge-tasemelisel digiplatvormide konverentsil keskendus enamik ettekandeid digiplatvormide loodud võimalustele. Seejuures on üheks keskseks küsimuseks kujunenud andmete haldamine ja kättesaadavus. 

Aruteludes tõstatus küsimus, kuidas üldse mõelda andmete olemuse peale. Metafooriliselt

võib küsida, kas andmed on nagu uus muld, kuld, must kuld, õhk või hoopis midagi muud.

Näiteks on Euroopas tervishoiu valdkonnas raske luua andmebaase, kus oleks rohkem kui tuhandeid patsientide andmeid. Hiinas seevastu saab masinõppe abil töödelda andmebaase, kus andmete hulk ulatub miljonitesse. Kuna andmemahu suurus on masin-õppe eduka rakendamise aluseks, siis tekib paratamatult küsimus, kas Euroopa regu-latsioonide hinnaks on madalam digiteerimise ja tehisintellekti rakendamise tase. Teisest küljest tekib muidugi ka küsimus, kas Hiina stiilis digiteerimine peaks üldse olema eeskujuks, arvestades sellega kaasnevaid eetilisi puudujääke.

Andmete ja paljude teiste digiplatvormidega seonduvate küsimuste puhul on palju määra-matust. Seetõttu tuleb digiplatvormide tuleviku käsitlemisel rääkida alternatiivsetest stse-naariumitest. Võrreldes OECD, Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse, Maailma Majandusfoorumi, Singapuri rahvusülikooli ja Arenguseire Keskuse stsenaariume, joonistub välja kolm alternatiivset globaalsete digiplatvormide ökosüsteemide tulevikusuunda.

Esimese stsenaariumi järgi domineerivad suured eraplatvormid üha enam ökosüsteemi üle, olles nii digituruplatsi ja reeglite loojad kui ka valvurid. Teise stsenaariumi järgi sekkuvad riigid üha enam digiplatvormide ökosüsteemi, reguleerides neid platvorme karmilt ning luues riiklikke digiplatvorme. Kolmanda stsenaariumi kohaselt on digiplat-vormide ökosüsteem hajutatud, seal on palju erinevaid osalejaid kogukonna, era- ja avaliku sektori loodud lahenduste näol. Kokkuvõte nende stsenaariumite võrdlusest on avaldatud Arenguseire Keskuse väljaande Pikksilm uues numbris.

В Эстонии сократилось число людей, для кого на первом месте материальные ценности (rus.delfi.ee, 16.12.2019)

В Эстонии растет число сторонников нео-коммунитаризма (rus.err.ee, 16.12.2019)

Eestis on tõusuteel uuskogukondlikud väärtused (jarvateataja.postimees.ee, 12.12.2019)

Töö muutub üha paindlikumaks, aga ka keerukamaks (personaliuudised.ee, 11.12.2019) 

Tea Danilov: talentide sisserände mõistmisest ja mõõtmisest (err.ee, 06.12.2019)

Tööstusrevolutsioon. Automatiseerimine ähvardab töökohti (Eesti Päevaleht, 03.12.2019) 

Arenguseire Keskus keskendub viiele uurimissuunale (Äripäev, 02.12.2019)

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.