Head lugejad!

Septembrikuisest uudiskirjast saab teada, milliseid järeldusi on tehtud globaalsest finantskriisist, mida arvatakse tehnoloogia ja eetika vahelistest seostest, kas laiem STEM oskuste omandamine on lahendus 21. sajandi väljakutsetele ning millistele aspektidele keskenduvad edukad ettevõtjad. Tutvustame ka Arenguseire Keskuses valminud värsket analüüsi eri riikide praktikatest ning õigusteoreetilistest võimalustest laiendada tööõigusest tulenevat kaitset erinevat tüüpi töötegijatele. Head lugemist!

Globaalse finantskriisi õppetunnid

Tehnoloogia areng ja eetika

Kas inseneriteadused või vabad kunstid – kumb viib innovatsioonini? 

Kas automatiseerimine tähendab ainult tööstusroboteid?

Milliseks kujuneb tuleviku töötegija õiguslik staatus?

Arenguseire Keskus meedias

Septembris möödus 10 aastat USA investeerimispanga Lehman Brothers pankrotist, mida osa mõttekodasid on pidanud globaalse finantskriisi alguseks. Nad on ka välja toonud kriisijärgsed trendid ja õppetunnid.

USA juhtiv mõttekoda Brookings Institution tõdeb oma analüüsis, et sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasv on oluliselt paranenud nii suurtes arenenud riikides kui ka arenevates riikides, v.a Brasiilia ja Venemaa.

Nagu alljärgnev joonis näitab, on arenenud riikide kiireim majanduskasv olnud USAs, mille SKP on nüüd 18% suurem kui enne kriisi. USAle järgnevad Saksamaa ja Ühendkuningriik, kasv on olnud tagasihoidlikum Jaapanis ja Prantsusmaal. Arenevate riikide reas on kasvuveduriteks Hiina ja India.

Joonis 1. SKP kasv suurtes arenenud ja arenevates riikides

Allikas: Brookings 2018

Brookings rõhutab, et pärast kriisi on tekkinud lühis reaalmajanduse ja kapitaliturgude vahel – börsiindeksid on kasvanud oluliselt rohkem kui SKP. Lisaks iseloomustavad maailma majandust väikesed investeeringud ja väike tootlikkuse kasv.

McKinsey Global Institute toob esile, et üks kriisi põhjus oli võlakoormuse kasv, aga paraku kasvab globaalne võlakoormus praegugi.

Eriti on suurenenud arenenud riikide avaliku sektori võlakoormus, mis moodustas 2017. aasta seisuga 105% suhtena SKPsse. Ettevõtete võlakoormuse kasv on aga mureks just arenevates riikides, millest eriti tõuseb esile Hiina. Sealsete ettevõtete võlakoormus ulatub 163%ni SKPst.

Sellistes riikides nagu USA ja Iirimaa, kus kriisi mõju oli kõige ulatuslikum, on eluasemega seonduv võlakoormus vähenenud. Samas on see paljudes riikides, näiteks Kanadas, Austraalias, Šveitsis ja Lõuna-Koreas, kasvanud. USAs on suurenenud rahva võlakoormus teistes segmentides, näiteks võib tuua õppe- ja autolaenud.

Pangad on nüüd uute regulatsioonide tulemusel turvalisemad kui varem, kuid arenenud riikide pankade omakapitali tootlus (ROE) on kukkunud poole võrra. Eriti suur on surve Euroopas, kus pankade ROE on 4,4% võrreldes 7,9%ga USA puhul. McKinsey hinnangul pankade ROE jätkab langemist, kuna neile pakuvad üha rohkem konkurentsi suured globaalsed digiplatvormid, nagu Amazon ja Tencent.

Üks suurimaid muutusi on vastastikuse sõltuvuse vähenemine rahvusvahelises rahandussüsteemis. Kapitali liikumine üle piiride on vähenenud 53% alates aastast 2007. Seda trendi on vedanud ennekõike Euroopa pangad, mis on keskendunud rahvusvaheliste turgude asemel rohkem koduturgudele. See trend vähendab võimaliku finantskriisi korral globaalse laienemise tõenäosust.

McKinsey hinnangul on peamised riskid arenevate riikide ettevõtete liigne võlakoormus, eluasemelaenud teatud turgudel San Franciscost Sydneyni ning Hiina võlakoormuse kiire kasv – eriti kuna pool võlakoormusest on otseselt või kaudselt seotud kinnisvaraga. Brookingsi hinnang kattub McKinsey omaga arenevate riikide ettevõtete osas, kuid nad rõhutavad ka riske, mis on seotud avaliku sektori suure võlakoormusega ja ekspansiivse rahapoliitikaga. Lisaks võib väike tootlikkuse kasv osutuda oluliseks piiranguks pikaajalise majanduskasvu saavutamisel.

Maailma ühe suurima riskifondi Bridgewater Associates juht Ray Dalio rõhutab oma septembris avaldatud finantskriise käsitlevas raamatus, et kriisi ajal saab riigi võlakoormust hästi hallata, kui võlad on nomineeritud riigi enda valuutas ja poliitikakujundajatel on nii teadmised kui ka võim kriisi juhtimiseks.

Brookingsi vanemteadur Donald Kohn rõhutab muude õppetundide seas ka kriisivastaste poliitikameetmete mõistmise ja avalikkuse usalduse olulisust. Sellele teemale pühendas terve loengu septembris Eesti Pangas esinenud Inglismaa Panga peaökonomist Andrew Haldane, kes rääkis  kaksikdefitsiidist: laiem avalikkus ei mõista raha- ja rahanduspoliitikat ning inimesed ei usalda neid poliitikaid elluviivaid instutsioone.

Nii Kohni kui ka Haldane’i  hinnangul peavad poliitikakujundajad oluliselt rohkem panustama rahva arusaamade kujundamisse ja usalduse kasvatamisse.

Euroopa Parlamendi uuringuteenistus (EPRS) on seekord luubi alla võtnud tehnoloogia arengu ja eetika vahelised seosed.

Ühe teemana arutletakse selle üle, kas tehnoloogia areng paneb meid muutma seniseid eetilisi tõekspidamisi.

Teadlased näevad tavapäraselt eetikastandardeid kui õigusliku iseloomuga piiranguid, mida tuleb teadusuuringuid tehes algusest peale täita. Näiteks võib tuua tehnoloogiaarendused, mille puhul planeeritakse inimeste osalust, ravimite müügi lubade andmise, kliinilised uuringud ja loomkatsed. Teisalt võivad uued tehnoloogiad mõjutada meie eetilisi tõekspidamisi selle kohta, mis on vastuvõetav, normaalne ja eetiline. Isejuhtivad autod näiteks tõstatavad inimliku vastutuse küsimuse, kaasaskantavad kaamerad aga anonüümsuse ja konfidentsiaalsuse, andmekaitse ja eraelu puutumatuse teemad. Mõned teadlased on isegi väitnud, et inimeste endi eetilised otsused sõltuvad digitaalsest vahendist, milles eetiline konflikt neile on lahendamiseks antud.

EPRS arutleb, kas tänapäeva institutsionaalne ja regulatiivne keskkond on valmis toime tulema väljakutsetega, mis tehnoloogia on eetikale esitanud. Pakutakse välja, et eelneva eetikanõuetele vastavuse kinnituse saamise asemel tuleks eetikanõuded juurutada teadus- ja arendustegevuse igapäevapraktikas.

Teise teemana arutleb EPRS, kas tehnoloogia enda kohta peaksid kehtima eetikanormid. Domineeriv tehnoloogiline suundumus tänapäeval on, et tehnoloogia peab tagama eetiliste põhimõtete arvestamise, nii et väljatöötatud protseduurid funktsioneeriksid eetiliselt vastutustundlikul viisil. Kas on võimalik luua „eetiline tehisintellekt“, millel võiksid olla teadmised eetikast, ja rakendada seda mitmesuguste, ka väga keerukate moraalsete dilemmade lahendamisel? Kui see on võimalik, siis milliste eetiliste printsiipide järgi tuleks sellist tehisintellekti  programmeerida? Veelgi enam, kas iseõppivad algoritmid on võimelised kohandama tööparameetreid ja otsuste tegemise reegleid, määratledes ise kõige sobivama mudeli otsuse langetamiseks? Kui see on võimalik, siis kas see tähendab, et masinad teevad eetika kohta omad järeldused ja kohandavad eetikareegleid ettearvamatutes olukordades paremini kui inimesed? Näiteks isejuhtivate sõidukite programmeerijad seisavad silmitsi ka keerukate küsimustega, kuidas tuleks mitmeid erinevaid eetilisi väärtusi kaaluda. Kuhu tuleks sõiduki juhtimise kontrollimisel tõmmata piir inimese ja masina vahel?

Niisugustele küsimustele otsivad vastuseid The IEEE Global Initiative on Ethics of Autonomous and Intelligent Systems ja Germany´s Ethics Commission on automated and connected driving.

Kuna algoritm on just nii eetiline, kui eetilised on andmed, mis sellele ette antakse, siis soovitatakse seadusandjatel mõelda, kas sellist tehnoloogiat/algoritmi, mis suudaks teha inimese eest eetilisi otsuseid, peaks üldse välja töötama.

Septembris on maailma mõttekodade fookuses taas töö tuleviku ja oskuste teema. Rääkides 21. sajandi suurtest väljakutsetest – kliimamuutused, hõive ja sissetulekutega seotud probleemid –, on tekkinud arusaam, et laiem STEM (teadus, tehnoloogia, inseneriteadmised ja matemaatika) oskuste omandamine võiks olla lahenduseks. Journal of Future Studies analüüsib, kas STEM alad oleks tõesti imerohi. Autorid kritiseerivad seda arusaama kui hüpermodernsest tehnooptimistlikust maailmavaatest tekkinut. Nende arvates see ei suuda asjana iseeneses luua eelduseid jätkusuutlikuks hõiveks teadmistepõhises ühiskonnas, vaid võib praeguse olukorra jätkudes sotsiaalse ebavõrdsuse ning kliimamuutuste probleemi hoopiski süvendada. Probleemiks võib osutuda see, et praeguses paradigmas STEM alade õpetamine ei loo terviklikku pilti ühiskonnast ja tulevikust. Autorite hinnangul olukord paraneks, kui STEM alasid õpetataks käsikäes kriitilise mõtlemise arendamisega ja tulevikuvaadet silmas pidades, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse teemasid. Selline seisukoht ei ole iseenesest aga midagi uut – 2011. aastal esinesid Bill Gates ja Steve Jobs paaripäevase vahega ettekannetega, millest esimeses rõhutati tehnikaalade tähtsust, teises aga väideti, et ilma vabade kunstide ja humanitaaraladeta ei oleks inimesed piisavalt loovad ja innovaatilised.

Tulevikuks vajalike oskuste analüüs on oluline, sest võimaluste aken veel ennetavalt juhtida kiirest tehnoloogia arengust tingitud tööjõu muutumise protsessi on Maailma Majandusfoorumi „Future of Jobs 2018“ aruande põhjal sulgumas. Foorumi hinnangul on üha rohkem vaja mõelda ka erinevat tüüpi oskuste omandamisele, mida saaks kasutada tandemis. Näiteks kasvab tehnoloogiaga seotud ja mittekognitiivsete, n-ö pehmete oskuste koos kasutamise olulisus.

Liigselt ei ole võimalik rõhutada ka tõsiasja, et omandatud formaalsest haridusest saab üha vajalikumaks reaalselt töökohal kasutatavate oskuste tase ning valmisolek oskuseid täiendada. 50% tööandjatest leidis Maailma Majandusfoorumi küsitlusele vastates, et nende tööjõu hulk hakkab lähiaastatel automatiseerimise tulemusel vähenema, samas lootis 38% vastajatest leida tööjõudu tootlikkust kasvatavate keerukamate tööde tegemiseks. Kasvav hulk tööandjaid on valmis töötajate palkamise asemel mõne konkreetse töö ärategemiseks tellima selle iseseisvatelt lepingupartneritelt.  See näitab, et paindlik hõive ning ülesannete detsentraliseerimine on suurenemas. Majandusfoorumi seisukoht on, et tehnoloogilised muutused ja masina-inimese tööülesannete jaotuse muutumine toovad kaasa oskuste ebastabiilsuse ning ümberõppe vajaduse ligikaudu 54% töötajatele. Aastani 2022 kasvab just „inimesepäraste oskuste“ osatähtsus – nende hulka kuuluvad analüütiline ja kriitiline mõtlemine, originaalsus, initsiatiivikus, võime veenda ja läbirääkimisoskus, emotsionaalne intelligentsus, juhtimisoskus jms.

Selle vastu, et automatiseerimine on hädavajalik, on raske vaielda. Hiljutises raportis „The Future of Jobs Report 2018“ tõi Maailma Majandusfoorum (WEF) muu hulgas välja, et 59% küsitletud tööandjatest arvas, et aastaks 2022 muudavad nad oluliselt oma tootmisprotsessi ja muutub väärtusahela koosseis selles osas, kuidas nad toodavad ja kaupu levitavad. Peaaegu pooled vastanutest hindasid, et eeldatavasti on muutnud ka nende tootmisüksuste geograafiline paiknemine. Arvatakse, et kõike seda võimaldab ennekõike automatiseerimine.

Kas automatiseerimisel on mõned sektorid ja ettevõtted edukamad kui teised? Millised praktikad eristavad edukamaid? Millistel tehnoloogiatel nähakse suurimaid eeliseid järgnevatel aastatel? McKinsey Global Survey selle aasta tulemustele tuginedes tõdeti, et kolmveerand kõigist ettevõtetest (küsitleti enam kui 1300 ettevõtet, kattes kõiki olulisi majanduspiirkondi) on juba hakanud äriprotsesse automatiseerima või plaanivad seda teha järgmise aasta jooksul. Raportis leitakse, et automatiseerimine on globaalne fenomen ning see leiab enam-vähem sama ulatusega aset pea kõigis suuremates majanduspiirkondades, pisut enam arenevates riikides (Hiina, India, Lähis-Ida ning Põhja-Aafrika riigid) ning ka Euroopas. Mõneti ootuspärane on, et sektoriti on siiski tase erinev. Liidersektorid on kõrgtehnoloogia ja telekommunikatsioon, kus ¾ ettevõtetest tegeleb automatiseerimisega (vähemalt ühes ärisuunas). Erinevus on ka ettevõtete suurust arvesse võttes: suured ettevõtted automatiseerivad enam, tõmmates kaasa ka väiksemaid.

Ettevõtte tasandit analüüsides tuuakse välja kuus aspekti, millele edukamad automatiseerijad tähelepanu pööravad. Esmalt, automatiseerimine on strateegiline prioriteet ning teiseks, nad arendavad süstemaatiliselt kasutatavaid tehnoloogiaid ja detsentraliseerivad juhtimist. Lisaks on oluline IT-funktsiooni kohene kaasamine, automatiseerimise kulude ja tulude internaliseerimine ning tööjõuküsimuste tähtsustamine.

WEFi eelviidatud raportit koostades uuriti ka seda, millised on eelistatuimad tehnoloogiad järgmisel neljal aastal erinevates tööstusvaldkondades, kus nähakse suurimat võimalust tootlikkuse kasvuks. Uuritud valdkondade üleselt (analüüsiti 12 valdkonda) nähti suurimat võimalust andmeanalüütika ja suurandmete kasutamisel. Teine, kolmas ja neljas olid suhteliselt võrdselt veebi- ja mobiilirakenduste kasutamine, masinõppe rakendused ning asjade internet.

Milliseks kujuneb tuleviku töötegija õiguslik staatus?

Johanna Vallistu

Arenguseire Keskuse ekspert

Arenguseire Keskuse tööturu tuleviku uurimissuuna raames valmis septembris analüüs töötegija õigusliku staatuse teemal. Analüüsi autorid on prof Merle Erikson ja dr Annika Rosin. Tavapäraselt eristatakse töötajaid iseseisvatest lepingupartneritest, lähtudes alluvussuhtest, kuid käsikäes tehnoloogiliste arengutega on klassikalise töösuhte kõrvale tekkinud mitmeid teisi töövorme, mis on muutnud töösuhted mitmekesisemaks. Selle tulemusel tegutsevad iseseisva lepingupartnerina ka paljud sellised inimesed, kelle puhul on alluvussuhe ja õigusliku kaitse vajadus tegelikkuses ebamäärane. Näiteks võib tuua platvormide vahendusel sõidujagamisteenuse pakkujad.

Analüüsis antakse ülevaade, millised on eri riikide praktikad ning õigusteoreetilised võimalused laiendada tööõigusest tulenevat kaitset erinevat tüüpi töötegijatele. Näiteks tunneb Saksamaa, Hispaania ja Ühendkuningriigi õigus majanduslikult sõltuvat töötegijat, kes saab ära kasutada iseseisva lepingupartnerina tegutsemisest tulenevat paindlikkust, ning samal ajal on tagatiste loomisel arvestatud ka töötegija riske, mis tulenevad vaid ühest peamisest lepingupartnerist.

Õigusteoorias arutletakse ka töötegija haavatavuse üle, lähtudes tema kaitsevajadusest. Mõne teadlase arvates võiks õigusliku kaitse tagamise alus olla veelgi laiem: teatud määral võiks kaitset pakkuda kõikidele töötegijatele, kes teevad isiklikku tööd või kes osalevad tööturul.

Uuringu aruanne on leitav siit.

Uuringu faktileht on siin.

Rahvastiku kahanemist korvab suurem hõive (Postimees, 21.09.2018)

Meelis Kitsing: Digiplatvormid: kas ehituskivid või komistuskivid? (geenius.ee, 14.09.2018) 

Johanna Vallistu: lähiaastail on paljudel tööandjatel ees küsimus, mida edasi teha (ETV, Aktuaalne Kaamera, 12.09.2018)

Ränne toob meile kõrgharitud inimesi (Postimees, 11.09.2018)  

Johanna Vallistu: Töötaja õiguslik staatus (Kuku Raadio, 11.09.2018)

Arenguseire Keskus: töötaja õiguslik staatus vajab üle vaatamist (majandus24.postimees.ee, 10.09.2018)

Sisseränne kasvab, väljaränne kahaneb (Postimees, 05.09.2018) 

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.