Personaliseeritud õppeni jõudmisel Eesti koolides on esile kerkinud kaks eri vaatenurka, tehisaruga ja tehisaruta, kirjutab Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov meie blogis.
Õppe kohandamine õppija järgi tundub loomulik ja vajalik, ometi leidub seda üldhariduses veel vähe. Nagu ütles endine HTMi personaalse õpiraja juht Margus Püüa, lapsed õpivad eri viisil ja tempoga, neil on erinevad tugevused ja huvid, aga klassidesse jagame neid vaid vanuse järgi. Lisaks, väga paljudel õpilastel on koolis igav. Nii neil, kes on keskmisest andekamad kui ka neil, kel on järg käest kadunud ja kes ei saa juba ammu midagi aru. Sellel taustal tundub ilmne, et kui lapsele antavad ülesanded ja kasutatavad õppematerjalid arvestaksid tema jaoks kõige tõhusamaid õpimeetodeid, sobivaimat tempot, varasemaid õpilünki, jõuaks laps kiiremini edasi ja õppimine tunduks meeldivam.
Tehisaruga saaks just selliseid ülesandeid genereerida ja õppematerjale soovitada, sealjuures anda lapsele tagasisidet vahetult pärast sooritust, mitte ülejärgmisel päeval, kui õpetaja parandatud tööd lastele tagasi jagab. Õpetajale saab aga teha kättesaadavaks uue kategooria infot, milleks on õppija enesehinnang ehk õppija regulaarsed vastused selle kohta, kui hästi ta enda arvates konkreetse ülesandega toime tuli või laiemalt teemas orienteerub. Samas võib tehisarul põhinev adaptiivõpe ohustada lapse sotsiaalseid ja enesejuhtimisoskusi.
|